Kalle töötas väga tähtsas riigiasutuses. Tema tööülesannete hulka kuulus tähtsale riigimehele kõnede kirjutamine eriti pidulikeks olukordadeks.
Indrek Kuus: Kõne-Kalle unenägu
4. veebruar 2014, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga aasta lõpus sai ta ülesande kirjutada vastavalt olukorrale sütitav või mõtisklev isamaaline kõne 3. jaanuariks Vabadussõja relvarahu aastapäevaks, 31. jaanuariks Paju lahingu alguse aastapäevaks, 2. veebruariks Tartu rahu aastapäevaks, 24. veebruariks iseseisvuspäevaks, 9. märtsiks märtsipommitamise aastapäevaks, 14. märtsiks emakeelepäevaks, 25. märtsiks küüditamise aastapäevaks, 9. maiks Euroopa päevaks, 14. juuniks küüditamise aastapäevaks, 23. juuniks võidupühaks, 20. augustiks taasiseseisvuspäevaks, 23. augustiks kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks, 22. septembriks vastupanuvõitluse päevaks, 16. novembriks taassünni päevaks ja 28. novembriks Vabadussõja alguse aastapäevaks.
«Aastal 2018 tähistab meie riik oma sajandat juubelit. Esimese maailmasõja järellainetuses, kui varisesid Euroopat valitsenud impeeriumid ja keisririigid, muutus ka meie juures nii mõndagi – rahvastele, kes olid janunenud iseseisvuse järele, avanes võimalus kasutada omaenda riikliku enesemääramise vääramatut õigust. Seda õigust kasutasime teiste Euroopa rahvaste seas ka meie, kui 24. veebruaril 1918 sündis iseseisev ja rippumatu Eesti Vabariik. Nüüd ongi varsti käes aeg vaadata tagasi möödunud sajandile ja seada sihte järgmiseks. Ühtlasi on see aeg vaadata tagasi kaugemalegi eesti rahva kujunemise lukku ning tingimata mõelda suurelt ka kaugema tuleviku peale. Eesseisev on meie endi teha,» tuletas riigimees Kallele tihtilugu meelde ja käskis lisaks koostada kõnede kondikavad kõikide Eesti suurte riigimeeste sünni- ja surma-aastapäevaks.
Õnneks oli Kalle suutnud tähtsale riigimehele selgeks teha, et üks sulg alati kuldmune ei mune, ja talle eraldati ressursse sisendi saamiseks vabakutselistelt kirjanikelt ja PR-büroodelt.
Kalle keetis kannutäie teed, valas endale kolmanda pitsi konjakit, seadis end mõnusalt arvuti taha ja asus tööle. Lennart Meri, Anton Hansen Tammsaare, riigimeeste elulood, tsitaadikogumikud jne.
«Hea eesti rahvas! Oleme piisavalt kaua maitsnud vabaduse magusaid ja ahvatlevaid vilju ja kipume unustama, et veel mõned inimpõlved tagasi olid meie esivanemad pärisorjad,» alustas Kalle. See on päris hea, oli ta rahul.
Ta vajus mõttesse, et kas tsiteerida sinna otsa Merit või Tammsaaret. Ah, panen ise! «Oma riiki ja kaasmaalasi kritiseerides kipume unustama, kust me tuleme, kui raske on meil tegelikult olnud ja ...» Kalle jäi laua taga tukkuma, ta nägi unes, kuidas ta arvutiklaviatuuril hüppasid tähelt tähele pisikesed Koidula, Tõnisson ja Juhan Liiv ning kuvarile ilmus helesinine kiri: «Hoian kõik endale, hoian kõik endale, sest pole sul tarvis teada, mida ma teen!»