Venemaal käimine on Eesti riigitegelaste jaoks tihti nagu kuum kartul. Kui tegu pole just selge kahepoolse huviga, nagu piirileppe kõnelused, on hõlbus tekkima väärtuskonflikt ning tekib küsimus, mis mulje see sõitmine jätab.
Juhtkiri: tippsporti ja poliitikat jõuga ei lahuta
4. veebruar 2014, 12:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neid poliitikuid, kes soovivad end tegelikult samastada Putini võimuvertikaaliga, on Eestis õnneks vähe. Teistpidi ei saa Venemaad ka totaalselt ignoreerida – tegu on ikkagi naabriga, kellega võiksid valitseda ametlikul tasandil enam-vähem konstruktiivsed suhted.
Meenutagem 2005. aastat, mil Eesti president Arnold Rüütel ei sõitnud Moskvasse ümmargust võidupüha tähistama, kuid Läti president Vaira Vīķe-Freiberga võttis kutse vastu– tagantjärele targana võiks öelda, et midagi hullu sellest küll ei sündinud. 2010. aasta maikuuga seoses tõusis sama teema taas, ning Eesti president Ilves sõitis tookord Moskvasse. Pole kuigi keeruline teha järeldust, et Ilvese mineviku ja taustaga riigipeal oli ka märksa lihtsam Moskvasse sõidu otsust teha kui Arnold Rüütlil.
Seega ei olegi tegelikult kuigi üllatav, et nüüd on leidunud neid, kes tõstatavad seoses peaminister Ansipi Sotši sõiduga ebamugava küsimuse, kas juba mõne päeva pärast algavaid olümpiamänge külastades toetab ta tegelikult Eesti sportlasi või Putini režiimi soovi näidata Venemaa talimänge idanaabri suuruse ja vägevuse tõestusena.
Toosama küsimus režiimi toetamisest oli üleval ka 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängude puhul, mida Ansip samuti külastas. Kuna meie peaministri spordihuvi on laialt teada, siis pole üldsegi imeks panna, et ta tugitooli asemel staadioni valib.
Oma sportlaste toetamine on kahtlemata kiiduväärt ja iga riigi valitsusjuhile sobilik. Küllaltki keeruline on aga mõista konstruktsiooni, et ühe riigi valitsusjuht saab külastada terava poliitilise tagapõhjaga suurüritust, jäädes pelgalt eraisikuks. Olümpia avapidustuste otseülekande tribüünipiltidel ei jää kaadrisse tundmatu spordientusiast Eestist, vaid ikkagi ühe riigi peaminister, kes juhatatakse istuma samasse VIP-tsooni koos kroonitud peade ja presidentidega. See kõik käib ametirolliga kaasas, nii nagu ka turvamehed ja voolujoonelised musta värvi sõidukid.
Omaette küsimus on muidugi see, kuidas sellised probleemsed riigid, nagu näiteks Venemaa, üldse saavad olümpiamängude korraldamise õiguse. Ilmselt on siiski tahtmine näidata maailmale oma uhkust, suurejoonelisust ja vägevust nii suur, et selle nimel pole kahju miljarditest dollaritest ega lobitööle kulutatud poliitilisest kapitalist. See, et tippsport ja poliitika ei seisa lahus, on tingitud inimloomusest ning jõuga neid lahutada ei saa.ju