Öelge mulle vandenõuteooria või revisionism või what if?-tüüpi ajalugu, ma olen kohe nõus vait jääma ja rumala näoga kuulama, millega siis turule tullakse. Ükskõik, kas siis maailma valitsevad atlandid, tulnukad. Kes ikka mingi sõja valla päästis ja millise lennuväe luurele töötas. Mis saanuks kui... mistahes.
Kole lõbus on, isegi kui kõike tegelikult uskuma ei jää. Mõnigi targutus läheb ikka väga üle võlli, ei allu matemaatikale ega mingisugusele loogikale. Ometi, jutuainet jagub.
Ses mõttes on lugupeetud Kalev Otsa raamat üks magus tükk. Eesti ajalugu võetakse algusest peale ette ja kirjutatakse karmi kirglikkusega ümber. Põhimõttel, et algusest peale on venelased kõiges süüdi olnud ja kes nendega kokku mängis, oli igavene tibla. Peaaegu Ivan Orav, eks, aga suhteliselt mõistuslikum.
Kalev Ots muidugi peabki radikaal olema. Nimi tundus kuidagi tuttav, otsisin, kui nüüd on sama lugupeetav, siis tegu Nõmme valitsuse peaministriga. Nende meelest on Ansip ja teised vist kamp isehakanuid ja käsilased niikuinii ka veel. Tont teab, kellel siin õigus on, eks ajalugu näitab. Kunagi.
Ei saa kurta, põhjalikku tööd on tehtud. Üksi allikana kasutatud raamatute loend on 36 nimetust, seinast seinani. Alguses kipud natuke tekstist üle libisema, eks ole seda muinaseestlust ju lahatud küll, hakkad mõtlema, kas on ikka järjekordselt vaja rootslastele nina alla hõõruda: meie põletasime Sigtuna ja nottisime kuningas Ingvari. Huvitav, Olav Tryggvasoni orjuse lugu jällegi on vahele jäänud. Aga nagu Andrei Hvostov kunagi märkinud – eks olnud meie esivanemad lihtsalt ühed tüütud barbarid.
Ning tuleb märkida teravmeelset tähelepanekut, et tõepoolest, sakslastega sõdisime me umbestäpselt 20 aastat, venelastega on löödud aegade algusest peale ja pidevalt. Ning nii radikaal ollakse isegi, et Tartut neile andeks ei anna. Mis siis, et väidetavasti piisanuks Peetrile Narvast küll, ülejäänud Vana-Liivimaa pidanuks lepingu järgi Poola kuningale kukkuma, sestap ei hoolinud ka venelased võõrast varast eriti, nottisid ja röövisid, nagu jõudsid.
Näe, hakkaski noormees norima. Päris põnevaks läheb lugu sedapidi, kuis tänapäev lähemale jõuab. Nii kui tegelaste hulka tulevad Päts ja Laidoner, lähebki andmiseks. Et igavesed venestunud, venemeelsed tüübid, Laidoner veel kuskil Kaukaasias julmalt mässe maha surunud ja muud külmrelvad. Jah, aga mis siis, kui need kaks tõepoolest vene keeli mõtlesid, vastavalt haridusele? Kalev Ots väidab, et sellest nende leplikkus ida suunas tulnud, sealt ka siis alandlik alistumine kõigile punaste nõuetele. Ehk meid juhtis kaks tibla?!
Igal juhul lustakas lugemine, mis tuletab meelde, et tõdesid kipub ikka mitu olema ja teada tasub mitut. Kui ikka tõesti norida, siis kaks mu meelest tähtsat kogumikku on pruugitud kirjanduse seast puudu: «Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat» ja «Sõja ja rahu vahel». Esimene sisaldab dokumente, mis juuksed püsti ajavad – sisuliselt oleks sõjaeelse Eesti juhtkonnad justkui valmis olnud, et ega iseseisvus kesta. Hale lugu täielikust lamedast allaandmisest. Teine pajatab, kui vähe nii-öelda suur maailm meie riigijupist hoolis. Värske liitlase Prantsuse Vabariigi arvates olime me tüütud putukad Punaarmee jalus, kes seganuks tol Saksat rünnata. Tore teada.
Tasub lugeda küll, kui te ka kõigega nõusse ei jää.
Raamat
Kalev Ots
«Eestlaste ajalugu – müüdid ja tegelikkus»
Gutenbergi Pojad
86 lk