On laialt teada, et Eestis on viimase paarikümnel aastal kõikunud naiste ja meeste palgaerinevus 20-30 protsendi vahel. Eesti Statistikaamet kasutab rohkem parameetreid kui Eurostat ja tema saab umbes viis protsenti väiksema erinevuse. Juhan Kivirähk kasutas kord näitlikustavat kujundit – keskmisel naistel tuleb 101 päeva rohkem tööl käia kui keskmisel mehel, et teenida sama aastapalk. Ebaõiglus! Kes on süüdi?
Marianne Mikkolt ilmus hiljuti hea ülevaade hetkeseisust selles vallas ( „Palgalõhega tuleb tegeleda” PM 24.12), ometi on seal tõrvatilgana (parteipropagandistlik) demagoogiline lapsus: „Sotsiaaldemokraadid väidavad, et Eesti naise õigus on täpselt sama töö eest saada mehega täpselt sama palka”. See ei ole Marianne Mikkost kuigi aunaiselik. Sest kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes väidab vastupidist? Saati parteiprogrammis!
Isegi kui me leiame mõne kõige reaktsioonilisema patriarhaalse šovinisti ajaloo prügikastist mööda pudenenuna, siis nende nõue on reeglina ikka see, et naine püsigu kodus ja kasvatagu lapsi, aga mitte see, et naise, kellel siiski on palgatöö, peaks sama töö eest mehest vähem palka saama (ajaloos on selliseid juhtumeid olnud, aga vaba kapitalism kaotas need kiiresti, sest tööandja on alati huvitatud võimalikult odavast tööjõust st odavad naised tõrjusid mehed tööturult välja).
Kui heidame aga pilgu ajalukku, siis peame tõdema, et see, mille üle õigupoolest muretsetakse, on palgalõhe liiga aeglane vähenemine (võrreldes teiste ELi riikidega). Palgalõhe on olnud kogu aeg ja veel mitte kuigi ammu tagasi lausa nii ränk, et sellest on kummaline rääkidagi. Hea sissevaate võib saada feminismi kullavaramusse kuuluvast Virginia Woolfi esseest „Oma tuba”. Seal mainib ta muu hulgas, et sellest pole veel poolt sajanditki, kui naine võis hakata seaduse järgi üldse isiklikku raha omama.
Selles punktis on veel eraldumatult koos kaks probleemi, millest üks on enamvähem täielikult lahendatud, aga teine – sugugi mitte vähem oluline! – märkamatuks unustatud.
Esimene on sooliselt diskrimineerivad seadused. See probleem on enamvähem täielikult lahendatud (näiteks soolised eristused on veel sõjaväe ja abieluga seonduvas).
Teine on palju üldisem ühiskondlik protsess. Nimelt see, mil määral on tehtava töö tulemus rahaliselt vahendatud. Sest ega inglise naised siis 19. sajandi lõpuni käed rüpes istunud! Nad tegid kõvasti tööd, aga see ei konverteerunud (otseselt) rahaks (nende endi kätte). Ometi on just selles protsessis väga palju tänapäeva probleeme. Üldisemalt siis selles, mil määral inimese elufunktsioonid vahendatud rahaga.
Kui heidame nüüd pilgu 19. sajandi lõpu kodumaale, näiteks A.H. Tammsaare isatallu, siis näeme, et isegi maksukoormusest tasuti vaid näpuotsake rahas, muidu ikka teopäevades ja talusaadustes. Lühimalt: vaid väga väike osa toonase (maa)inimese elutoimingutest oli vahendatud rahaga.
On täiesti arusaadav, et sellisele inimesele oleks jutt mingitest „tasustamata majapidamistöödest” kõlanud sama sõgedalt kui kuulda kedagi kaeblemas, et ta ei saa oma pee pühkimise eest raha – majapidamistöö ju seegi.
Ei ole raske näha, et sellest ajast edasi, käsikäes linnastumisega on üha rohkem elutoimingutest raha vahendatud. Selle totaalsust loetakse iseenesestmõistetavuseks, nõnda, et puhtast rahalisusest pärineb ka tänapäeva kaksainsuslik ülipuuslik Püha Majanduskasv ja Püha SKP.
Ometi on just selles protsessis aset leidvad kiiruserinevused võtmelised väga paljude ühiskondlike ebaõigluste kujunemisel. Väga sümptomaatiline on ka selline mõiste nagu „riiklik emapalk” – miski, mis Vargamäel oleks kõlanud sama mõistuspäraselt kui „riiklik seedimispalk”. See viitab kahele asjale. Esiteks sellele, et elutoimingute rahaline vahendatus on jõudnud reproduktiivprotsessi, ja teiseks, et see on selge soolise disproportsiooniga.
Kasutasin just nimelt mõistet emapalk, mitte vanemapalk, sest viimane on antud juhul probleemi tuuma kinni kattev halb kosmeetiline võrdõiguslikkus.
Keelekosmeetilise vigurdamisena võib tunduda ka lihtsa sõna „palgalõhe” asemel öelda kantseliitlik monsturm „sooliselt ebavõrdne rahalise vahendatuse aste elutoimingutes”, aga selle lohe seletuslik jõud on jällegi samavõrra suurem.
Elutoimingute rahalise vahendatuse erinevust märkamata, võib hõlpsalt teha mitmeid ehtmajandusteadlaslikke möödalaske. Näiteks Andres Arrak kirjutab järgmist: „Kõik need, kes väidavad, et nad ei saa lapsi teha, kuna elu on kallis, tööd on vähe, pood ja postkontor asub kaugel, nagu ka kool ja lasteaed, koolitarbed ja vahetusjalatsid on kallid ning üleüldse ei ole turvaline jne - need lihtlabaselt valetavad. Lapsed ei sünni heast elust. Kõige rohkem lapsi sünnib naise kohta Nigeris (7,68), Ugandas, Malis, Somaalias, Burundis, Etioopias ja Zambias.” ( „Lapsed on tõeline rikkus” ERR 24.07.2012).
Jah, kas pole paradoks, mõnel maal toidetakse ja kaetakse vähem kui 19 eurose kuusissetulekuga seitse last, meil ei saada ühegagi hakkama. Ometi on lihtne näha seda, et see, mis A.H. Tammsaare isatalus oli võimalik – kasvatada mõne kopikaga 12 last – pole kuidagi võimalik tänapäeva Eestis, kus praktiliselt kõik elutoiminguid on vahendatud rahaga, alates söögist ja kehakatetest lõpetades liikumisvajaduse ja prestiižtarvikutega. Mõtleks – (palgalõheta!) pügmeedel pole üldse raha, aga ikka saavad lapsi! Küll vast neil on ikka moraal ja aated!
Sestap ongi üpris piinlik vaadata, kuidas noorte inimeste niigi valulist kohanemist (ja mujale kohanemist!) ülimastaapsete sotsiaalsete protsessidega püütakse ravida seksuaalmoraali, trikoloori lehvitamise, eelarve tasakaalushoidmise või mõne muu naiivmaagilise riitusega.
Iseenesest mõistatavaks peame ka seda, et mida rohkem elutoiminguid on vahendatud rahaga, seda majanduslikult arenenum on ühiskond. Need nähted käivad tõesti käsikäes, sest on ilmne, et ilma rahata oleks mõeldamatu üha suuremaks ja spetsialiseerunumaks keerustuv tööjaotus – üks majandusliku efektiisuse põhieeldusi.
See protsess tungib ka soolisuse ürgkodusse – perekonda (viljatutel pole sugu!). Ka perekondlikud funktsioonid spetsialiseeruvad ja saavad üha rohkem rahaga vahendatuks. Lasteaia ja kooli teke ning viimaste pöörane keerustumine on hea näide sellest, kuidas üks perekondlikke põhifunktsioone ja elutoiminguid – laste kasvatamine ja õpetamine – on muutunud üha rohkem rahaga vahendatuks ja üha spetsialiseerunumaks. Karl Ernst von Baeri ajal puutus laps enne iseseisvaks saamist kokku vahest poole tosina õpetava isikuga (vanemad ja vanavanemad, võibolla kirikuõpetaja ja mõni veel), tänapäeva täiskasvanu on ellu astudes puutunud kokku nii paljude kasvatusspetsialistidega, et vaevalt neid mälu järgi kokku loendada suudab.
Dostojevski on öelnud, et raha on vermitud vabadus. Ja kahtlemata pole üksikindiviid iial olnud vabam kui jõukas liberaalses demokraatias. Indiviidi vabadus tähendab tema võimalust valida. Siin on ilmneb veel üks soolise võrdõiguslikkuse paradokse.
Enamik feministe ja võrdõiguslasi lähtub veel tänapäevalgi igandlikust arvamusest, et keskmine naise tahtmised ja valikud on samad mis keskmisel mehel ning see, kui mehi on kuskil rohkem, on selge märk diskrimineerimisest ehk võimaluste soolisest ebavõrdsusest. Usutakse, et mehed ja naised asetavad oma isiklikus Maslow püramiidis pere ja karjääri samale tasemele, ning võrdsete võimaluste korral oleks kõikjal sooline suhtarv 50:50. See pole rumalam, kui arvamus, et tantsuringid diskrimineerivad mehi – neid on seal alati vähem!
See on ka koht, kus tuleb sisse moraal. Moraal on ühiskondlik nähtus. Mõningate mööndustega võib öelda, et moraalsena tajutakse seda indiviidi, kes tahab neid tahtmisi, mis on ühiskonnas seal domineeriva moraali järgi õiged tahtmised. Näiteks võrdõiguslikus ühiskonnas tajutakse moraalsetena neid, kes tahavad võrdõiguslikkust toetavaid asju. Neid, kes ei taha, tajutakse amoraalsetena ja nende kallal moraliseeritakse. Lühimalt: indiviidi tahtmisi saab mõjutada.
Näiteks Saksamaal on 40 protsenti kõrgharitusega naisi lasteta, karjäärile pühendunud ja Saksamaa majandus EL’i võimsaim.
Võtan nüüd ühe juhusliku, kuid küllalt tüüpilise näite, persooniloo „Advokaat Silja Luide jättis töö ja hakkas toidublogijaks” (EPL 26.01). Selle avalõik on järgmine:
„Hästitasustatud juristitööst väsinud noor naine võttis kätte ja hakkas püsitöökohata toidublogijaks. „Nagu linnuke oksal,” iseloomustab ta oma praegust elu.”
See on midagi, mille kohta ma ütleks – tüüpiline kudev palgalõhe.
Noor (33a) edukas tippspetsialist jätab oma kõrgepalgalise töö ja hakkab tegelema sellega millega tahab – toidublogimisega! Ning seda serveeritakse kui õnnestunud ja õiget elu, kui eeskuju!
Taolised reeturid tuleb halastamatu avaliku hukkamõistuga kõrgepalgalisele ametile tagasi peksta! Samuti tuleks sõimata kõiki neid, kes kobivad nagu lambad õpetajateks ja hooldajateks, õdedeks ja lasteaiakasvatajateks, mitte ei torma kõik-või-mitte-midagi mentaliteediga ettevõtlusesse.
Mehi on traditsiooniliselt survestatud dilemmaga, kas oled Mees või luuser. Seega, kui tahame, et naisi oleks tippjuhtide hulgas sama palju kui mehi, tuleb neile anda selge signaal: iga naine, kes ei püri tippu, kes end läbipõlemiseni ei piitsuta, on luuser.
Moralist peab endale sihiks võtma ei midagi vähemat, kui seda, et kasvatada igasse naisesse samasugune sisemine piits, mis vemmeldab pidevalt „Ma tahan! Ma suudan! Minu jaoks pole piire!”. Kui see õnnestub, saabub võrdne sooline suhtarv ka tippjuhtide hulka. Ja ettevõtjate ja valitsejate hulka. Ja narkomaanide, purjus peaga üle järve ujujate, enesetapjate ja mõrvarite ja prükkarite hulka. Mehi ja naisi saaks olema võrdselt ka abikoolides, hullumajades ja vanglates.
Ja surnud palgalõhe kuivaks ristil, okaskroon mädanevas pääs.
Mihkel Kunnus on semiootik ja esseist, ERRi kultuurisaate «Jüri Üdi klubi» saatejuht.