Johannes Saar: totaalse etenduse poole!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusringhäälingu logo.
Rahvusringhäälingu logo. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti Rahvusringhäälingu arengukava 2014–2017 on kõmisevat kantseliiti täis dokument, kirjutab Johannes Saar värskes Sirbis.

Eesti Rahvusringhäälingu arengukava keskseid peatükke täidab kõmisev kantse­liit, kus kajavad kunagiste parteikongresside grandioossed lubadused: parandamine, süvendamine, tõstmine, edendamine, kiirendamine. ERRi visiooni, missiooni ja esindatavate väärtuste sõnastuses vohavad sotsiaalsed konstruktsioonid ilma ajaloolise, geograafilise ja sotsiaalse ulatuvuseta: usaldusväärsus, sõltumatus, professionaalsus, avatus, otsingulisus, tõhusus. Eneseküllased abstraktsioonid, mida on raske vaidlustada. Ilma maastiku ja kontekstita hõljuvad need kindlas ajalooüleses rollis: «Rahvusringhääling arendab ja hoiab Eestit». Napi aasta eest kirjutasin ise pisikese kultuuriasutuse juhina arengukava samaks perioodiks, sestap oman etteruttavat arvamust selle dokumenditüübi pragmaatilise otstarbe kohta.

Arengukava on tehniliselt hästi kirjutatud. Raske on luua dokumendiga kriitilist distantsi, millelegi vastu vaielda, teemad kasvavad loogiliselt üksteisest välja, arvandmeid on pikitud teksti värskendavate graafikute ja tabelitena ning turukonkurendid on käigult saanud diskreetse, ent selgelt marginaliseeriva väärtushinnangu. Dokument pole pikk, on hästi struktureeritud, tehnoloogiaküsimustes ka väga informatiivne ning klaari visiooniga. Ning eelarveküsimustes nõudlik, hoiatav ja moraliseeriv. Eeskujulik tarbetekst, mis peaks sõna jõul tooma ERRile järgmisel aastal 8 protsenti eelarvetõusu ning sealt edasi eelarve nominaalse kasvu inflatsiooniga samas tempos.

Suur-Eesti ajaloo ja inimesteta

Eelarve kasvu vajalikkuse argumendiks on «kasvupakett», mis näeb ERRi auditooriumi kasvu rahvusvähemuste integreerimise tõttu, Eesti enda rahvusliku auditooriumi konsolideerimise kaudu ealiselt struktureeritud programmivöönditeks ning piiritaguse globaalse auditooriumi hõlmamisega digilevilahenduste abil. Strateegiline eesmärk, mis sünnib tautoloogiast: kõigepealt konstrueerime suure turuosa ja siis selle vajadusi rahuldava toote, mis «peegeldab Eesti identiteeti, kannab ühisväärtusi, teadvustab ja lõimib ühiskonda». Bravuurikas ekspansiivne Suur-Eesti ärimudel majanduse globaalse jäätumise ajal, mis kisub juba aastaid alla kasvuprognoosi, riigi reitingut ja SKT suurenemise ootusi ning peab kasvuideoloogia asemel õnnestumiseks riigipankroti vältimist.

Arengukavasse kirjutatud väide ERRi poliitilise ja majandusliku sõltumatuse kohta omandab üsna autistliku tähenduse – eemal erasektori probleemidest ning globaalsetest majanduslikest tsüklitest kasvab avaõiguslik sektor. Ning kasvab maksulaekumiste (milliste küll?) paisuval peenral ja sellepärast, et tal on kasvavad eelarvevajadused, kuna vaja on turuosa kasvatada.

See on liberaalse majanduse buumiaastate retoorika ilma majandusbuumita. Eestis jätkuva demograafilise kängumise taustal on dokumendi sisu veelgi küsitavam. Märkimisväärne hulk rahvuskaaslasi töötab juba aastaid Skandinaavias, sealsesse infovälja on neile riburada järgnemas ülejäänud pere, pendelränne viib töömigrandid regulaarselt levist välja, venekeelne elanikkond eelistab omandada inglise keele ning emigreeruda, noorte väljaränne on kõige suurem, Eesti elanikkond vananeb kiiresti – kõik see annaks ju põhjust eelarvemahtu hoopis kokku tõmmata?

Selgub, et Eesti elamisväärsus on eelkõige meediapoliitiline ülesanne. Lahkunud inimeste ja suikuva majanduskonjunktuuri asemel leiame arengukavast ideoloogilise kauba, rahvuslike tüvitekstide jms edendamise ja Eesti identiteedi hoidmise vajadused kõik ühes: «Ajaloo ja kultuuri talletajana on rahvusringhääling Eesti kultuuri digitaalne varamu. [---] ERR harib avalikus mõtteruumis osalejaid, kaasab inimesi, innustab vaba arutelu, edendab loomingulisust ja tegusust, ühendab kogukondi ja põlvkondi, kasvatab sallivust ja üksteisemõistmist, väärtustab perekonda ning kaitseb eetilisi põhiväärtusi. Nõnda hoiab ja edendab rahvusringhääling Eesti riigi, rahva, keele ja kultuuri järjepidevust ajas ning ruumis. [---] Rahvusringhäälingus etendatakse lugusid, mis on rahvale olulised ja huvitavad. [---] Rahvusringhääling kujundab välja keskkonna, kus mistahes kunstivaldkonna loomingulised saavutused saavad tuntuks, kus idaneb ühistunne rahvale oluliste sündmuste eel, ajal ja järel. [---] Rahvusringhääling vahendab kõiki siinse kultuuri suursündmusi, ühendades vaatajaskonnaks rahva üle kogu Eesti.»

Kas ehitame totaalset ekraaniühiskonda? Kas rahvuslik identiteet ja vaatajareiting kuuluvad ühisviitelisse maastikku? Kas vaatemängude etendamises ja kunstiliste lugude jutustamises kasvabki meie arusaam maailmast? Kas ühiskond on lava, millel etendatakse meie identiteeti? Teoorias küll, ent eelarvepoliitika argumendina on seda ikkagi võõrastav lugeda (jõuluvana oleks nagu esitanud arve eelseisvate kulude katteks).

Ilmselt tuleb Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel sellega harjuda, et vaatemänge tuleb veel ning need hakkavad varjutama silmapiiri, mille taha kaovad viimased töönäljas eestlased. President kuulutaski detsembris välja lastejoonistuste konkursi «Meie Eesti head asjad». ERR näib olevat valinud selle oma kirjanditeemaks.

Arengukava sunnib valima ideoloogilise ilu ning sotsiaalse düstoopia vahel. «Rahva ühendamist üheks vaatajaskonnaks» pärsivad paharetid. Need ilmuvad arengukavasse ainukeses viites majandustegevusele väljaspool ERRi enda eelarvevajadusi ning varahalduslikke küsimusi. Nimelt, erameedia ärimudel on esitatud kui hirmutav sotsiaalne düstoopia, mis käivitub, kui loodetud eelarvetõus mingil põhjusel võimalikuks ei osutu: «Teadlased on näidanud, et informatsiooni ja selle allikate ülekülluses ning liberaalsest meediapoliitikast tingituna on kommertsmeedia üha enam orienteeritud meelelahutuslikkusele. Selle protsessi tulemuseks on meediaäris pakutava sisu üheülbastumine. Ilma tugeva avalik-õigusliku ringhäälinguta riikides domineerib meedias pealiskaudsus, langeb kodanike informeeritus, väheneb infoväljas toimivate arutlusteemade ning kaasatud sihtgruppide arv».

Mure oma turuosa pärast on riietatud teadlaste arvamusse, mis näitab konkurente üsna halvas valguses. Hoolsus, millega kõnealune marginaliseerimisakt on läbi viidud – ainuke joonealune teaduskirjanduse viide! – annab aimu probleemi tõsidusest. Ja seda mitte ainult arengukava kirjutajate arvates: «Nagu Eestis nii ka laiemalt Euroopas on digiajastu, uue meedia areng, eraõiguslike meediaorganisatsioonide surve ja majanduskriis muutnud avalik-õiguslike ringhäälingute tegevuskeskkonna keerukamaks».

Ent paistab, et majanduskriis, turukonkurendid ja meediaturu uuenemine pole ainsad avaliku huvi ohustajad. Ka tegelikkus ise kipub jalgu jääma. Ideoloogiline ilupilt osutab kogemata kombel ka sotsiaalsele reaalsusele, mida ta retušeerib: «Rahvusringhääling peab Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe edendamise huvides oluliseks kujundada hoiakut, et Eesti on elamisväärne paikkonnast sõltumata. Selleks jälgitakse süstemaatiliselt, kuidas muutub elukeskkond kogu Eestis, aidates vältida piirkondlikku marginaliseerumist». Kas nende protsesside vastu võitlemine ühendavate ja identiteeti loovate raadio- ja telesaadetega pole mitte propaganda ning ideoloogiline positsioon?

Kui eesmärgiks on võetud riigi rahaga «kujundada hoiakut, et Eesti on elamisväärne paikkonnast sõltumata», siis peavad igasugused vastuväited Ahtme ja Mikitamäe kandist endale ise rahastuse leidma, kombineeruma kas või kommertsmeedia reklaami- ja playlist’ide esitusrütmiga ning kapitalismi kiire ja volüümika keelekasutusega, mida hoiab samuti kontrolli all saatejuhi mure reitingu pärast. Vägisi ujub pinnale mulje avaõiguslikust meediapanoptikumist, kus Suur-Eesti globaalsete ambitsioonide, liberaalse kasvuekspansiivsuse ja rahvustervikluse sillerdavas kokteilivahus askeldab küüniline Realpolitik, mis soovib PR-teenust pakkuda Toompea praegusele majanduspragmaatilisele kärpekünismile. Kuidagi ju tuleb see 8 protsenti kasvu ju välja teenida.

Kinnisvara-arendus kui edu pant

On tähelepanuväärne, et nimetatud eesmärkide saavutamine on seatud sõltuvusse ERRi kinnisvara- ja tehnoloogia­probleemide lahendamisest: «Kõik rahvusringhäälingule kesklinnas kuuluvad hooned peale vana raadiomaja on amortiseerunud määrani, kus nad vajavad täielikku kapitaalremonti». Kõmisev kantseliit on korraga maad andnud majavalitseja murelikule hälinale. Majade kapitaalremont ja meediatehnika ajakohastamine on ilmselt möödapääsmatu, kui soovitakse püsida arengukava ülesannete kõrgusel.

Oluline on aga ka siin vahelduseks perspektiiv ümber pöörata: kui eesmärgiks pole kogu rahva ideoloogiline pööramine, väheneks ka kapitali- ja investeerimisvajadus ning huvi hallata kolme hoonet. Kohad vahetak­­sid ka düstoopiline, ideoloogiline ja sotsiaalne tegelikkus. Ideoloogia väljalangemisel jääb pildile vaid sotsiaalne düstoopia: praegune Eesti oma ultraparempoolses agoonias, mille soiguvale kasvumantrale üritab ERRi arengukava kaasa ümiseda. Nagu ma isegi, napp aasta tagasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles