Äkki mu laps ei pääse enam kutsekooligi, on mõned Tartu lapsevanemad murelikud, kirjutab Mart Reiniku kooli klassiõpetaja Tuuli Hiiesalu Õpetajate Lehes.
Tuuli Hiiesalu: kuhugi ikka sisse saab...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ema Anneli käis oma põhikooli viimases klassis õppiva pojaga Tartu kutsehariduskeskuses avatud uste päeval. Ta tundis muret, kas tema pojale pärast üheksanda klassi lõppu Tartus edasiõppimiseks üldse kohta on. «Mäletan aega, kui mu pojale lubati Tartus lasteaiakohta, kuid seda ta ei saanudki, sest linn oli vahepeal mõned lasteaiad maha müünud,» meenutab Anneli. Nüüd on ta kuulnud, et linnas jääb gümnaasiumikohti vähemaks. Lisaks on ta kuulnud, et ka Ülenurme ja Lähte gümnaasium ei võta enam iga Tartust tulnud põhikoolilõpetajat vastu. Kutsehariduskeskusega on aga see mure, et sinna tulevad õppima noored ka Võrust, Põlvast ja Valgast ning mitmele erialale on suur konkurss. See kõik panigi Annelit tõsiselt muretsema, kas ei või tema lapse koolikohaga juhtuda nüüd sama mis omal ajal lasteaiakohaga – ta lihtsalt ei saa seda.
Vanemate muret oma laste edaspidise koolitee pärast on märganud ka Tartu Kivilinna gümnaasiumi direktor Karin Lukk. Tema jutul on mõne aasta jooksul käinud juba kuus vanemat, kelle lapsed pole saanud ei gümnaasiumi ega kutsekooli. Tõsi, üks põhjus on olnud muuhulgas see, et lapse hinded on olnud kehvad.
Tartu kutsehariduskeskuses nähtu ja kuuldu rahustab ema Anneli siiski maha. Ta kuuleb, et põhikoolilõpetajatele avatakse uuel õppeaastal 24 eriala-õppegruppi. Juurde tulevad õppekavad, kus õpitakse ainult eriala ja keskharidust ei omandata – neile, kes soovivad võimalikult ruttu tööellu astuda ja raha teenima hakata. Põhikooli baasil saab õppida nüüd ka bürootöötajaks, mis on päris uus eriala. Kutsehariduskeskuse turundusjuht Kaire Mets rõhutab, et põhikoolilõpetajal on eeloleval õppeaastal valikuvõimalusi varasemast enam. Tõsi on aga ka see, et mõnele erialale on üha raskem pääseda. Näiteks IT-süsteemide spetsialisti, keevitaja ja mõne teise eriala õppimiseks tuleb tihe konkursisõel läbida. Samas jagub siiski ka erialasid, kuhu peaks pääsema iga soovija, märgib Kaire Mets.
Mis reform?!
Lapsevanemad on mures, kuid näib, et õpilased ise veel mitte. Et Tartus on koolivõrku reformitud, pole nende teadvusse ilmselt veel jõudnud. «Esimesel poolaastal ei tulnud mulle edasiõppimise mõte pähegi ja ma ei märganud, et ka klassikaaslased oleksid tuleviku pärast väga muretsenud,» väidab Tartu Mart Reiniku kooli üheksandik, õpilasesinduse president Oskar Kobar. Põhiliselt on ta kuulnud lauset «Kuhugi ikka sisse saab». Üheksanda klassi õpilaste muretust oma tuleviku suhtes on märganud ka lõpuklasside juhatajad. Reiniku kooli psühholoog nendib, et nii on see olnud ka eelnevatel aastatel. Teiste sõnadega – mis reform?!
Noorte muretus näib olevat ülelinnaline. Näiteks Sirje Tarraste Tartu karjäärikeskusest märgib, et õpetajad küll hoiatavad õpilasi, et gümnaasiumikohtadega võib tänavu kitsas kätte tulla, kuid õpilasi pole see hirmutanud. Nemad usuvad, et kui gümnaasiumi ei pääse, siis kutsekool võtab nad ikka vastu. Mingi eriala ikka leiab.
Aga kui noor siiski ei pääse kuhugi, ei gümnaasiumi ega kutsekooli − mis siis saab? Kellega nii juhtub, neil soovitab Sirje Tarraste minna Johannes Mihkelsoni keskusse, kus pakutakse töötule noorele alates 16. eluaastast tasuta koolitusi (kolm kuud kestvat enesearendusprogrammi), karjäärinõustamist, praktikaid, tööklubisid, erialakoolitusi ja tugiisikuid. Pärast seda saab uuesti koolile mõtelda. Seega mingi lahendus on igaühele. Tõsi, Mihkelsoni keskuse projektijuhi Ingrid Purje sõnul satuvad nende juurde siiski mõnevõrra vanemad, peamiselt 19−20-aastased töötud. «Mure tuleviku pärast jõuab lihtsalt hiljem pärale,» selgitab Purje.
Gümnaasiumikohti on tõesti vähem
Kas gümnaasiumi pääsemine muutub Tartus nüüd varasemast raskemaks? Jaan Poska gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi nõustub selle väitega, kuid olulisi muutusi siiski ei näe. Ta kinnitab, et põhikooli tublidele lõpetajatele Tartus gümnaasiumikohti kindlasti jätkub. Eelmisel õppeaastal astus Tartu gümnaasiumidesse 970 õpilast, eelolevaks õppeaastaks on linnavalitsus plaaninud gümnaasiumi astujate arvuks 887. Suurusjärk on ju sama, nendib Helmer Jõgi, lisades, et gümnaasiumi vastuvõtu suhteliselt napil vähenemisel on ka materiaalne selgitus: hea peremees ei jäta oma gümnaasiume pooltühjaks. Aga kes gümnaasiumi jaoks piisavalt tubli ei ole, seda ootab Tartu kutsehariduskeskus, lohutab Helmer Jõgi murelikke lapsevanemaid, sest tema teada on seal põhikoolijärgsetes rühmades kohti piisavalt.
Ka Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg möönab, et õpilaste arv gümnaasiumis väheneb, samas kinnitab ta, et vähenemine on väike. Härmas on läinud põhikoolilõpetajatest alati umbes 85 protsenti oma kooli gümnaasiumiossa edasi ja nii on ka sellel aastal plaanitud. Tõsi, gümnaasiumiosa kohtade arv on vähenenud, kuid põhikoolilõpetanuid on samuti varasemast vähem. Ka väljastpoolt Tartut ei tule tänavu Härmasse senisest rohkem õpilasi, arvab Tannberg, sest piirkonna kõigis põhikoolides on lõpetajaid varasemast napimalt. Lisaks on uued riigigümnaasiumid lapsevanemale pika bussisõidu tõttu kulukad. Kuid Tannbergki rõhutab, et gümnaasiumis jätkub kohti vaid nendele, kes õppida tahavad ja suudavad. Nagu on olnud varasematelgi aastatel.
Ilma õppimata ei saa kuhugi
Tartu haridusosakonna kesk- ja kutsehariduse peaspetsialist Toomas Liivamägi möönab, et edasiõppimisvõimaluste pärast muretsevad eelkõige lapsevanemad, mitte aga õpilased ise. Samas usub ta, et põhikooli lõpuklasside õpilased mõistavad varem või hiljem, et pole enam olemas «oma gümnaasiumi», mis su alati ja tingimusteta vastu võtab. «Varem või hiljem saavad põhikoolilapsed aru, et lorutada enam ei saa,» ütleb Liivamägi lootusrikkalt.
Tänastel põhikoolilõpetajatel soovitab Liivamägi aga hästi põhjalikult läbi mõtelda, missugust gümnaasiumi nad eelistavad, valmistuda põhjalikult sinna astumiseks ja kandideeridagi siis ainult sinna. Tänavu on ühele (või siis kahele) gümnaasiumile keskenduda selles mõttes lihtne, et Tartu gümnaasiumide vastuvõtukatsed on kõik erinevatel päevadel, selgitab Liivamägi.
Kes gümnaasiumi ei pääse, see leiab koha Tartu kutsehariduskeskuses, kus on vastuvõtuarvu suurendatud, jätkab Toomas Liivamägi. «Raekoja platsilt vaadates ei ole Tartu lapsevanemate murel õppekohtade jätkumise pärast alust,» kinnitab ta.
Siinkohal meenub vestlus Liivi Raudsepaga, Tartu kutsehariduskeskuse direktori asetäitjaga õppealal. Tema peab mentaliteeti „kuhugi ikka saab” lubamatult muretuks. Asi on selles, et kutsekooli võib ju tõesti kuidagi sisse saada, kuid püsida on seal raske. 2012/2013. õppeaastal katkestas kutsehariduskeskuses õpingud 16,6 protsenti õppijatest. Katkestajad ise selgitavad, et neil oli töö kõrvalt raske õppida, kuid töötama nad peavad. Paraku näitas andmete analüüs, et katkestajatel olid juba kutsekooli astudes õpitulemused nõrgad ja tihti olid nad lisaks sellele valinud endale ka sobimatu eriala, põhjendades seda teise levinud sõnakõlksuga: «midagi peab ju õppima».
Õppimata ei saa mitte kuhugi, hoiatab Liivi Raudsepp tänavusi põhikoolilõpetajaid.