Eesti välispoliitika maamärke on sel nädalal kahte moodi ümber tõstetud. Esiteks, Türgilt võeti sisuliselt lootus kunagi Euroopa Liidu liikmeks saada. Fakti ehk fait accompli ette pani Ankara Prantsusmaa president François Hollande, kes viibis Türgis riigivisiidil.
Külg külje kõrval ametivend Abdullah Güliga ütles Hollande, et prantslased ei pea Türgi liitumise pärast hirmu tundma: «Prantsuse rahvas saab igal juhul oma sõna öelda.» Lause mõte on, et Türgi liitumise küsimuses tuleb Prantsusmaal referendum. See omakorda tähendab, et Prantsusmaa vetostab Türgi liitumise. Kaugelt üle poole prantslastest, viimastel andmetel 83 protsenti, on ammu selle mõtte vastu.
Prantsusmaa president ütles muidugi vaid välja selle, mis suures osas Lääne-Euroopast on iseenesestmõistetav. Türgi liitumise vastu on ka 72 protsenti sakslastest ja 66 protsenti Suurbritannia elanikest.
Kümmekonna aasta eest lubas referendumit Hollande’i eelkäija Jacques Chirac. Chirac tekitas toona ohtralt paksu verd nii Türgis kui mujal Euroopas. Esmaspäeval vastas president Gül lihtsalt oma kinnitusega, et ka Türgis pannakse liitumine referendumile. Teisisõnu, ka Türgi pole EList enam eriti huvitatud. Vahepeal varjusurmas olnud läbirääkimistega taasalustati eelmisel aastal, aga kõik asjaosalised saavad aru, et tegemist on diplomaatilise maskeraadiga. Nagu öeldakse detsembrikuises Saksamaa koalitsioonileppes: «2005. aastal alanud liitumisläbirääkimised on määratlemata lõppeesmärgiga protsess.» Nagu Schrödingeri kass, Türgi kunagi korraga nii liitub kui ei liitu ELiga.
See kõik asetab veidi pikantsesse olukorda ELi väiksemad riigid, mis on suurusele sobiva alalhoidlikkusega püüdnud käia ühte jalga ELi diplomaatilise peajoonega. Aastaid on Eestigi vaikselt, kuid tähendusrikkalt osutanud ELi ja Türgi vaheliste kokkulepete kirjatähele. «Ilma Türgita ei ole Euroopa Liit täielik,» ütles president Ilves president Gülile 2010. aastal ning uuesti välisminister Ahmet Davutoğlule 2012. aastal. 2011. aastal ütles Andrus Ansip Türgi Euroopa Liidu asjade ministrile Egemen Bağışile, et Eesti on ühenduse laienemise tugev toetaja ning Türgi ELi-liikmesus oleks kasulik kõigile osalistele. Praegu tuleb meil leppida sellega, et EL ei saagi kunagi täiuslikuks ning et kõik osalised kannatavad kahju. Tänada tuleb meil selle tõdemuse eest sõnumitoojana Prantsusmaad – kelle ühe lähima liitlasena saadame kohusetundlikult Kesk-Aafrika Vabariiki 55 sõjaväelast.
Diplomaatia keel on tihti sõlmes. Meenutagem kaitseminister Reinsalut: USA baas on hädavajalik Eesti julgeoleku jaoks. Ergo, ilma USA baasita pole meie olukord kaitseministri hinnangul praegu piisavalt julge. Halvad lood, kui oled näiteks investor, kes otsib Ida-Euroopas atraktiivset, kuid ohutut rahapaigutusvõimalust. Sõlme läheb diplomaatia keel muidugi mujalgi. Paar päeva tagasi kirjutas NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen Twitteris: «Suveräänne, sõltumatu ja stabiilne Ukraina, kindlalt pühendunud demokraatiale ja õigusriigile, on euro-atlandilise julgeoleku võti.» Me kõik saame aru, mida peasekretär öelda tahtis, aga kas tõesti on nii, et kui võti on läinud, siis julgeolek ka?
Siit jõuame teise välispoliitilise revisjonini. Täiesti sirge, kuid kaheharulise keelega (nagu ütleksid punanahad) teatas Jose Manuel Barroso pärast kohtumist president Putiniga, et ELi ja Venemaa eksperdid hakkavad isekeskis arutama idapartnerlusriikide (loe: Ukraina) assotsiatsioonilepingute mõju. See on midagi, mille seni on välistanud nii EL kui ka Eesti.