Mirjam Palumets: kaua võib ehk Südalinna kooli kaitseks

Mirjam Palumets Tallinna Südalinna kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Foto: Erakogu

Olen Südalinna kooliga seotud alates 1966. aastast, kui kool avati ja tulin siia 3. klassi. Pärast keskkooli lõpetamist olin eemal viis ülikooliaastat, et naasta juba õpetajana. Tunnen ennast isiklikult solvatuna, lugedes meediast jätkuvalt, kui nõrk ja ebausaldusväärne on meie kool, millest lapsevanemad «kabuhirmus» eema­le hoiavad, mille õpetajad on «mugavustsoonis», kus «puuduvad väärtused» ja lapsevanemad on «pimedusega löödud ja ärev osa maast ja rahvast». Kõik tsitaadid siin ja edaspidi pärinevad end Postimehes koolipapaks nimetanud Hendrik Aguri artiklist «Aga mis minust saab?».

Täna lõpuks sain aru, kust on pärit meie kooli «halb maine». Kui sulle ikka kogu aeg püütakse pähe taguda, et sa oled loll, hakkad seda isegi lõpuks uskuma.

Jätan kõrvale kõik isiklikud solvangud meie kooli direktori aadressil, mida hr. Agur endale lubab, unustades elementaarsegi kutse-eetika. Tahaks jääda positiivseks, sest loomulikult on meil nagu igas teiseski koolis ja asutuses ka mitmeid puudusi.

Aastakümnete jooksul on siin õppinud ja/või selle lõpetanud kümnete kaupa tublisid inimesi, sealhulgas ka palju üldtuntud tegelasi (ministrid, olümpiavõitja, näitlejad, arstid, advokaadid, kohtunikud, ülevabariigilise tähtsusega politseinikud jne, jne), ka on meie õpilased lõpetanud kuld- ja hõbemedalitega.

Aastatepikkune töö õpetajana on näidanud, et elus ei ole sugugi kõige tähtsam see, et su tunnistusel on kõik neljad-viied või et sa tead peast kõiki koolis õpetatud fakte. Ka üsna keskpärastest ja isegi nõrkadest õpilastest on saanud korralikud ja elus hästi edasi jõudvad täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Vaatamata kesistele edetabelikohtadele on meie lõpetanutest väga paljud jätkanud õpinguid kõrgkoolides.

Milliseid inimesi vajab siis meie ühiskond? Kas tublisid  ja töökaid polegi enam vaja? Või peavad kõik tuhanded, kes on siin koolis õppinud või oma lapse(d) siia toonud, ennast häbi pärast kuskile ära peitma?

Kerge on töötada valitud õpilastega, kelle vanemad nende edulugu juba lasteaias looma hakkavad.

Äkki vahetaks mõneks ajaks mõne eliitkooli ja meie «nõrga» kooli õpetajad? Kas kõigist õpilastest saavad oivikud? Las ka eliitkooli õpetajad tulevad meie «mugavustsooni» ja püüavad asendada meie õpilastele ema-isa, vanaema-vanaisa, sotsiaaltöötajat jt, jagada kõigile ükshaaval armastust, tähelepanu, soojust, lihtsalt rääkida nendega ja nende jaoks olemas olla, nagu meie õpetajad, kes «ennast klassi ees kehtestada ega last süsteemselt õppima õpetada ei suuda», seda iga päev teevad.

Igas koolis on paremaid ja halvemaid õpilasi ja loomulikult ka õpetajaid, ka eliitkoolides.

Miks siis iga päev pean ma kuskilt lugema, et mina, minu kolleegid, kõik meie õpilased ja nende vanemad on «nõrgad» ja justkui mitteväärtuslikud ühiskonnaliikmed, võib-olla peaks meist üldse eemale hoidma või meid mädatomatitega pilduma, nagu väljendus keegi internetitarkadest, kui tema laps peaks, hoidku jumal selle eest, Südalinna Kooli määratama?

Millised «paremad tingimused» luuakse meie õpilastele teise kooli nime all õppides, pole ka päris arusaadav. Kaasaegne õpikeskkond ja lapsesõbralik koolipere on ju olemas. Samuti õpetajad, kes oma tööd oskavad ja armastavad.

Lõpetage siis see «mainekujundus», mida keegi palunud pole, ja otsige kivi oma kapsaaiast!