Prantsusmaal käib presidendi armuafääri valguses äge arutelu, kui palju infot peaks jääma avalikkuse eest kardinate taha varjule. Taas on teemaks laimu- ja andmekaitseseadused, mis reguleerivad ühiskonna tasakaalu väljendusvabaduse, saladuste ja hea maine kaitsmise vahel, kirjutab kolumnist Martin Kala.
Francois Hollande’il on palju muid muresid: õrnal jääl püsiv majandus, ülimadal toetusprotsent, puudulik tööreform ja muud argipäevased jamad. Kuid märksa tähtsamate tööküsimuste asemel pidi ta avalikult lahkama oma eraelu. Rahvast jahmatasid presidendi armurännakud Elysée paleest naabruskonna kortermajja, veetleva näitlejanna seltsi. Prantsusmaa president keeldus aga oma ebadiskreetsustest rääkimast ja nõudis, et õigus jalule seataks – tema eraelu on puutumatu!
Võim on ülim armujook, eriti Prantsusmaal. Francois Hollande elas Elysée palees koos Paris Matchi kõmuajakirjaniku Valérie Trierweileriga, kellega ta polnud abielus, mis on isegi Prantsusmaa poliitkultuuri arvestades üsna ebatavaline. Trierweiler ihus aga pidevalt (ja avalikult) hammast kolmkümmend aastat Hollande’i partneriks olnud eelmise presidendikandidaadi Ségolene Royali peale, kellega riigipeal on neli last.
Siinne (lähi)minevik on pikitud seelikuküttidega. Kellele ei meenuks klaasistunud silmadega Dominique Strauss-Kahn, endine Rahvusvahelise Valuutafondi esimees, istumas New Yorgi kohtupingis süüdistatuna luksushotelli toateenija vägistamises. Strauss-Kahn, keda peeti 2012. aasta presidendivalimistel Nicolas Sarkozy paljutõotavaks vastaseks, on ammu kurikuulus oma armujanu poolest.
Prantsuspärane koketerii ja «kontaktaaž», nagu Milan Kundera seda lõbusat tegevust nimetab, ei tunne selliseid piire nagu käitumismallid mujal ette näevad. Prantslased on uhked oma flirtimiskunsti ja -kultuuri üle, mis lubab meeste ja naiste vahel rohkem ühiskondlikke rollimänge kui näiteks Eestis või Ameerikas.
Miski ei garanteeri, et viimane armuseiklus Hollande’i mainet kahjustama jääks. Kui trükist tuli seitsmeleheküljeline artikkel presidendi armuloost filminäitlejanna Julie Gayet’ga, kahetses president juhtunut «sügavalt», kuna rünnati tema privaatsust, ning kaalus fotoseeria avaldanud ajakirja kohtusse kaebamist. Näitlejanna jõudis temast ette ja nõudis hagiavalduses maine kahjustamise eest valuraha ühtekokku 54 000 eurot. Kolmveerand küsitletuist Prantsusmaal arvab praegu, et tegemist on tõepoolest inimese eraeluga ja sestap faktiga, mis ei tohiks kahjustada tema mainet.
Prantslased selgitavad avalikkuse tähelepanu eraelule väljendiga le bashing. Nn peksasaamise objektiks saavadki olla vaid avaliku elu tegelased – sportlased, kunstnikud ja kinotähed, ka poliitikud. Võtke mistahes olukord – avalikud küsitlused, parteide populaarsustabelid, teleküsitlused, eraelu paljastavad seigad ning seiklused – ja andke tuld, olgu siis ajalehes, sotsiaalmeedias, talk-show’des jne.
Viimase aasta jooksul on terve hunnik kuulsusi püünele tõmmatud: Gerard Depardieu, prantsuse vutikoondise endine treener Raymond Domenech, Strauss-Kahn, Nicolas Sarkozy, Ségolene Royal, igaühel oma põhjus. See tekkis populaarpressi tulekuga aastatel 1860–1880, mil Kolmas Vabariik juurutas pressivabaduse seaduse (1881), millega tekitati avalikus elus ennekuulmatu pööre. Käigupealt hakati valitseja Napoleon III kallal mõnuga võtma ning sealt alates sai satiir üha pikantsemaks areneda – lisandusid arvukad pamfletid, pilalehed, vodevillid. Tögamisest sai korralik kunst. Tulemus? Esimese laksu said mõistetavalt alati poliitikud, see rahva valik. Sellest tulenevalt ongi nüüd Prantsusmaal eraelu puutumatus karmilt kaitstud ja kuniks poliitikud pole astunud üle seadusega lubatud ilmse piiri, pole ajakirjandusel nende ellu asja.
Tegemist on delikaatse kultuurilise küsimusega, millesse suhtutakse riigiti väga erinevalt. Avalik huvi ja eraviisiline tegevus on Vahemere maades selgelt eraldatud, erinevalt näiteks Ameerikast või Inglismaast – või Eestist, kus kiputakse arvama, et kui miski on tõsi, peab olema õigus seda ka välja öelda. Sest eraviisiline käitumine on ja peabki olema nimelt avaliku moraali mõõdupuu.
Enamgi veel: kui mujal toimib ajakirjandus avalikkuse südametunnistusena, siis Prantsusmaal rüüpavad žurnalistid koos poliitilise eliidiga Pariisi vasema kalda luksuskorterites punaveini, nautides teadmist, et nemad juba teavad asju, mida publik iial teada ei saa. Ja nii edasi.
Aegade jooksul on Prantsusmaal juurdunud omaette meediamudel. Näiteks, olgugi et ajakirjanikud olid juba paar aastat kestnud suhtest teadlikud, pidi uudise avalikkuse ette paiskama Mondadori (Itaalia endisele peaministrile Silvio Berlusconile kuuluva Mediaseti) meediakorporatsiooni kuuluv kollane nädalakiri Closer. Nii tekivadki klišeed, et «tõsine» press suhtleb poliitilise eliidiga «tõsistel teemadel» ja siis tuleb «vallatu» (ja miks ka mitte Itaalia päritolu?) kõmuleht, et arutada presidendi püksikummi ja esidaami hingeelu küsimusi. Välisajakirjandus teeb aga mõlemat – läbipaistvuse nimel ja muidugi ka ettekäändel.
Eelmisel pühapäeval teatas Prantsuse viienda vabariigi ebapopulaarseim president ühepoolselt oma lahkuminekust Valérie Trielweilerist. Riigivisiitidele Türki ja USAsse läheb ta üksinda. «On näha, et president suudab oma eraelus otsuseid võtta. Oleks tore, kui ta seda ka poliitikaelus rohkem teeks,» säutsus pahuralt Twitteris üks opositsioonipoliitik. Välismeedia kergitas aga kulmu – jälle ühepoolsed avaldused, ikka naised meeste talla all, üks kulunud klišee teise otsa, sugupooltevahelised iganenud suhted jne. Kõik see aga tõestab jätkuvalt, et riigipea eraelu asub kahtlemata tema alamate huviorbiidis.
Ehk on tõesti õige, kui president taunib eraellu sekkumist, kuid kas tõesti arvab Euroopa Liidu suuruselt teise majandusega liikmesriigi president, et tema eraelu on ametist sõltumatu? Ta ei ela ju ometi Molvaanias! Presidendiamet nõuab ohvreid, eriti mis puudutab isiklikku aega ja liikumist, vaba voli ja valikuid, ning esitab nõudmised ka teistele tema ümber, kelle elu toimub samuti rahva silme all, klaasvitriinis. Küsimuse all pole moraal, vaid ametialane kohustus. Seisus kohustab, noblesse oblige, muu hulgas tähendab see avalikkuse teenimist ning sensatsiooni vältimist. Erilise luubi all on presidendipaar alati – mitmeid häid näiteid on tuua ka Eestist.
Iseasi on naivistlikult arvata, et digitaalajastul võib president endiselt teha mida tahab – Prantsusmaa presidendid on ammu tuntud oma sündmusterohke (ja populaarsusele mõjuta) armuelu poolest. Praeguses kontekstis on kaheldav, et president võiks Valéry Giscard d’Estaing’ kombel punase Ferrariga ehavalguses suvalisele piimaautole sisse põrutada, olles teel armukese juurde. Või elada François Mitterrandi moodi paralleelelu, kuhu kuulub ka tütar pikaaegselt armukeselt. Tänu meedia ringkaitsele ja presidendiameti tabamatusele tuli see välja alles aastaid pärast mehe surma. Usun, et suisa Jacques Chirac, kes oma arvukate afääride tõttu teenis hüüdnime «Härra Viis-minutit-sealhulgas-dušš», oleks praegu kursis internetiajastu info levimise kiirusega – et need head ajad on möödas, teab iga tänane poliitik omastki peast.
Ja lõpuks on tegu ka piinliku valearvestusega poliitikas, mille agenda seavad 2014. aastal kolmed valimised. Prantsuse kohalike omavalitsuste, Euroopa Parlamendi ja Prantsuse senati valimiste eel peaks hädas oleva riigi olulistes küsimustes suutmatuna mõjuv president hoidma hinge kinni, aga mitte mopeedi seljas armukesi külastama. Ja ühtlasi mitte arvama, et see tema tõsiseltvõetavusele hoopi ei anna.
Pärast viit aastat majandus- ja sotsiaalkriisi ei paista tunneli lõpus valgust, prantslased on kannatust kaotamas. Nõrk majandus ja skandaalid õhutavad ekstremismi ja juba ründab Euroopat populismilaine. Kardetakse, et Hollande osutub erandlike aegade kiuste väga erandituks meheks. Teiseks on ka selge, et kellegi jaoks ei looda uusi reegleid, riigi teenimise põhimõtted kehtivad kõigil tasanditel ühtviisi. Aeg võib ravida küll haavad, kuid keeldub kustutamast vanu kombeid. Üks, mida Hollande’ile ei andestata, on tema naiivsus.
Autor on Euroopa Ajalehtede Väljaandjate Liidu õigusnõunik ja artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.