Andres Herkel: Vabaerakond Parema Eesti Eest

Andres Herkel
, riigikogu liige , MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Herkel.
Andres Herkel. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui me Eesti poliitika struktuursete probleemidega kohe ei tegele, siis varsti võib olla hilja, sest sündima hakkavad märksa radikaalsemad ideed riigikorralduse muutmiseks, kirjutab Andres Herkel, MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik esimees.

abaerakond osutab küll rohkem erakonnale kui vabakonnale, kuid kahtlemata tähendab see ka katset neid kahte lähendada. Veelahe meie praeguste erakondade ja vabakonna vahel on liiga suureks läinud. Oleme justkui unustanud, et tegelikult on ka erakonnad osa kodanikuühiskonnast ja nad võiksid kanda endas hoopis rohkem vabakonna vaimu, kui me praegu näeme.

Miks on Eesti erakondade ind liikmemaksu koguda nii napp? Minu meelest kõneleb see sellest, et liikmetel puudub motiiv panustada, neil on teistsugune roll. Näiteks olla element liikmestatistikas või kellelegi lojaalne hääl sisevalimistel. Kui aga organisatsiooni liikmed on ise valmis rahaliselt panustama, on ka nende valmisolek vastutust võtta ja kaasa mõelda hoopis küpsem.

Seega vastandub sündiv erakond meie praegusele parteisüsteemile. Selle vastanduse on kartellierakonnad ise loonud, ehitades üles monopoolse süsteemi, mida toestab riiklik superrahastus. Probleemiks on suletus ning alt üles liikuva initsiatiivi puudumine. Sellepärast vajame praeguste riigierakondade kõrvale ja nende asemele kodanikuerakondi. Kui Vabaerakond üheks selliseks saab, ärgitab see ka praegusi kartellierakondi oma senist lähenemist ümber hindama, et ise muutuda.

Ma ei arva, et Eesti poliitikas on kõik valesti. Taasiseseisvumisega seatud suured eesmärgid (majandusreformid, Euroopa Liit, NATO) on saavutatud ja me elame üpris vabas ühiskonnas. Poliitikutele meeldib kõrvutada Eestit riikidega, kel nii hästi ei ole läinud. Kodaniku lähtekoht on tihti teine, sest tema kõrvutab oma sissetulekuid sellega, mida võiks sama töö eest saada Soomes või Rootsis. Eesti objektiivsed edunäitajad on paremad kui meie subjektiivne olukorrahinnang. Kuid see pole midagi, millega end lohutada.

Meie poliitika suurimad karid on seotud ülemäärase tsentraliseerimisega ning põhjendamatute piirangutega, mida seatakse demokraatia toimimisele. See omakorda pärsib ka värske mõtte arengut.

Demokraatiaküsimuse tähtsusest andis tunnistust läinudaastane Rahvakogu. Riigi- ja erakonnaõigust puudutavate küsimuste kerkimine ühiskondliku debati keskpunkti ei ole just väga tavaline. Järelikult on midagi ses vallas põhjalikult valesti. Parlamendierakondade katse kriitika mõne kosmeetilise muudatusega maha vaigistada ei vii sihile.

Räägime valimiskünnise alandamisest, peibutuspartide rajalt mahavõtmisest ja avatud valimisnimekirjadest. Osutagem ka ebaõiglasele rahastamissüsteemile, administratiivse ressursi kuritarvitamisele kampaanias ja selgelt defineeritud poliitikareklaami mõiste puudumisele. Olen noid ebakõlasid kirjeldanud koos Juku-Kalle Raidiga koostatud kümnepunktilises «Demokraatiapaketikeses».

Kuid Eesti demokraatial on küljes veel üks süsteemihäda. Nimetagem seda filtrite puudumiseks. Tasakaalustatud riigimasinas toimivad erinevad kompetentsikeskused, mis on võimelised analüüsima ühe või teise algatuse, reformikava või seaduseelnõu otsrabekust. Mida rohkem on selliseid filtreid, seda läbikaalutuma ja parema tulemuseni jõutakse. Me oleme aga paraku jõudnud olukorrani, kus filtrid lihtsalt ei toimi.

Mis saab, kui võim ei kuula? Ta ei kuula huvirühmade seisukohti ega isegi mitte võimu juures olevaid erakondi, sest seisukohtade alt üles edastamine pole enam kombeks. Opositsiooni ei kuulata, sest ta on opositsioon. Riigikogu on kummitempel, sest fraktsioonidki hoiduvad eriarvamuste väljendamisest. Viimase filtrina peatab mõne ulja algatuse president. Kuid presidendi pädevus piirdub põhiseaduslikkuse analüüsiga, ta ei hinda ühe või teise sammu üldist otstarbekust. Filtrite vähesus teeb juhtimise üheplaaniliseks, kriitika välistatakse.

Vaadates, kuidas mõni küsitava sisuga algatus jõuab valitsusest riigikokku ja läheb ludinal vastuvõtmisele, jääb mulje, et eeskätt on roostes erakondade endi sisemised pidurid. Fraktsioonidistsipliini eelistatakse sisulisele analüüsile ja altpoolt tulev kriitika summutatakse.

Parteide riigistamine on käinud käsikäes omavalitsuspoliitika vähikäiguga. Ma ei hakka rääkima habemega juttu tegemata jäänud haldusreformist. Praegu on meil piiratud iseotsustusõigusega omavalitsused ning parteide keskkontoritest sõltuvad valla- ja linnajuhid. Pärnu parteitu linnapea on suur erand. Enamasti survestatakse ka kõige väiksemate omavalitsuste juhte parema hakkamasaamise nimel erakondadesse astuma. Maailmavaatega pole sellisel survestamisel mingit pistmist. Ja algselt neutraalsena mõeldud maavanema institutsioon on juba ammu varjamatult poliitiline.

Ka riigikogu rolli vähenemine ja krooniline allajäämine täitevvõimule on tsentraliseerimise tagajärg. Sama toimub ministeeriumide sees, kus poliitiline juhtimine on tunginud administratiivse juhtimise mängumaale, sest poliitikuil on suur huvi kontrollida rahajagamist. Samas jäävad mõnedki poliitilised otsused ministritel tegemata ning ametnikkond peab võtma nende asemel vastu otsuseid ja vastutama. Halvemal juhul aga toodetakse tühikäigul algatusi, mille sisuline vajalikkus on kaheldav või millel lähemal vaatlemisel puudub poliitiline toetus.

Ametniku tegevust hindavad mõõdikud ja tulemusjuhtimine tihti mitte ei loo lisamotivatsiooni, vaid premeerib elukaugeid asendustegevusi. Asendustegevuse peamine idee on leida midagi, millest saab töövõiduna raporteerida. On mõõdik ja tulemus ning linnuke saabki kirja.

Kuigi poliitikud, eriti Reformierakond, on mehitanud riigiettevõtete nõukogud, tekitab selline poliitilise juhtimise praktika riigikontrolli arvates pigem probleeme juurde, mitte ei lahenda neid. Loodan, et riigikontroll annab millalgi ülevaate ka sellest, kas ja millist kasu toob meile Riigi Kinnisvara aktsiaselts, mis on muutumas tsentraliseeritud juhtimise kroonijuveeliks.

Uus erakond ei tule lubadusega kellegi maksukoormust suurendada või kellelegi ohtralt raha juurde anda. Me näeme suuri probleeme erakondade ja riigimasina toimimises. Selle korrastamiseks on kõige rohkem vaja n-ö terve mõistuse parteid, kui korrata ühe endise kõrge riigiametniku väljendit.

Just terve talupojamõistuse puudumine häiribki kodanikke. See häirib ka ettevõtjaid, kes püüavad ajada oma asju ausalt ja võimalikult ratsionaalselt. Kui riik kõrval ei käitu ratsionaalselt ning kompenseerib oma vajakajäämisi üha uute kohustuste pealepanemisega, tajutakse seda ebaõiglusena. Eriti väikeettevõtja jaoks muutub tegevuskeskkond keerulisemaks, aga riigi toetust naljalt ei tunnetata.

Sellised struktuursed probleemid on praegu Eesti jaoks olulisemad kui erakondade traditsiooniline ideoloogiline jaotamine parem-vasak skaalal. Igal juhul on kõik riigikogus esindatud ideoloogilised voolud meie riigihalduse hapnemisele omal moel kaasa aidanud.

Kui me nende probleemidega kohe ei tegele, võib varsti olla hilja. Sündima hakkavad märksa radikaalsemad ja vahest mitte nii läbimõeldud ideed riigikorralduse muutmiseks kui need, mis aitaksid praegu vabale konkurentsile kaasa ning sunniksid erakondi muutustele.

Seni oskavad kartellierakonnad mõõta, millist kasu toob petukandidaatide, nn peibutuspartide kasutamine valimistel. Mõõdikuks on hääled. Kuid millal jõutakse selleni, et mõista, millist demoraliseerivat ja segadusttekitavat mõju see avaldab?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles