Väitluskohtunik: väitluse võitis Arto Aas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väitluskohtunik Katriin Bachmann kirjutab Postimehe tänasest online-väitlusest rääkides, et kuigi selle võitis Arto Aas – Europarlament on hetkel siiski vähemalt mingisugusel määral oluline –, ei jäänud Viljar Veebel kaugele maha.
Tänase väitluse võib lugeda sisutiheduse osas õnnestunuks, mõlemal poolel oli tuua numbreid ja näiteid argumentide tõestuseks. Kuigi väitlus triivis vahepeal põhiküsimusest, on Europarlament siis ikkagi oluline, kõrvale, jõudsid mõlemad osapooled oma lõppsõnas ringinga tuumani tagasi. Arto Aas nimetab Europarlamenti oluliseks, sest selle oluline roll seisneb võimus õigusaktide, eelarve ja Euroopa Komisjoni vastuvõtmist takistada. Viljar Veebel vaidleb vastu öeldes, et eelnev pole piisavalt suur roll. Oluliseks võiks tema sõnul Europarlamenti nimetada, kui EP saaks ka seaduseloomes kaasa lüüa.
Kohtunikuna pean kõiki nimetatud aspekte oluliseks, ent kuna eituse roll antud väitluses on siiski jaatuse «olulisuse punktid» ümber lükata, siis kahjuks oleks tulnud anda põhjalikum analüüs. Öelda, et võim võiks ju olla veelgi suurem ei lükka ümber EP juba hetkel saavutatud tähtsat rolli. Antud segadust oleks saanud vältida, nõustudes kohe väitluse alguses ühes kindlas «olulisuse» definitsioonis, mitme eri aspekti asemel. Nendeks aspektideks toodi väitluse jooksul näiteks EP otsuste otsene mõju valijatele, legitiimsus ja juriidiline võim.
Muus osas jäi mulje, et mõlemad pooled nõustusid, et Europarlamendi eksistents on vajalik, ent eriarvamusel oldi selle loodetavas potentsiaalses rollis. Arto Aas nentis, et suurema mõjuvõimu andmine toimub juba hetkel mõistlikus tempos, ent rõhku tuleks panna valijatega suhtlemisele ja teavitustööle, et valimisaktiivsus tõuseks. Viljar Veebel leidis, et Europarlament saaks potentsiaalselt palju rohkem oma demokraatlikusega ära teha, ning suurem võim tooks ka kõrgema valimisaktiivsuse. Mõlemal jäi eelnevate seisukohtade seletamisel puudu analüüsist: Miks on kriitiline anda mõjuvõimu samm-sammult või erakordselt vajalik seda kiiremas korras suurendada.
Veebel tõi ühe põhiargumendina välja Europarlamendi kahepalgelisuse valijate ees, jäetakse mulje, et muutused on oma teha, samas kui see pole kooskõlas tegelikkusega. Kuigi tegemist võib olla rahva silmis tõega, siis sattus ta enesega vastuollu öeldes, et valimisaktiivsus on hetkel siiski madal, sest inimesed ikkagi justkui ei usu oma hääle võimesse ühiskonda muuta. Üles tõstetati ka küsimus – kelle huvide eest EP siiski seisma peaks? Eesti ja teiste väikeriikide või suurriikide, sest neil on ka suurem arv kodanikke, kelle elu need otsused mõjutada võivad. Väitluse oleks saanud siikohal teha ka koheselt selgemaks täpsustades, kelle jaoks Europarlamendi olulisusest siiski juttu on.
Lõppkokkuvõttes ütleksin, et tänase väitluse võitis Arto Aas – Europarlament on hetkel siiski vähemalt mingisugusel määral oluline. Siiski ei jäänud Viljar Veebel mitte kaugele maha, vaid pigem segaste kriteeriumide ja definitsioonide väitlusrataste vahele. Kas olukord saaks Europarlamendiga parem olla? Kas Euroopa Liit võiks olla demokraatlikum? Kas rahvas võiks rohkem valimas käia? Kõige vastus on JAH ning sellega mõlemad väitlejad ka nõustusid, mis tähendab, et lõppude lõpuks on üksmeelt piisavalt, et loota Europarlamendi edasisele arengule.