Neil päevil lugesin ajakirjandusest midagi selletaolist nagu «Edgar Savisaare lubadus saata Keskerakonna poolt Brüsselisse venelane tekitas laialdase vastukaja» ja üllatusin.
Yana Toom: kaitseministri Korea sõda
/nginx/o/2017/10/18/7228769t1h72ef.jpg)
27. jaanuar 2014, 15:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult ei peaks vene nimede esinemine kandidaatide nimekirjas kedagi ehmatama: riigi jaoks, kus iga kolmas elanik on mitte-eestlane, on see täiesti loogiline, tundub, et seda mõistavad kõik. Välja arvatud kõige häälekamad Isamaaliidu ja Res Publica esindajad eesotsas kaitseminister Urmas Reinsaluga. Nii et «laialdane vastukaja» oli Reinsalu enese ja tema lähimate kaaslaste ringkonnas. Sealtsamast jõudis see ka massiteabevahenditesse.
Kaitseministri seekordse kirjutise ajendiks sai hirm, et vene keskerakondlased hakkavad europarlamendis Eesti imagot alla kiskuma. Eesti imago kahjustamise võimalikke tehnilisi detaile selgitas Postimehe lugejatele IRL Noorte aseesimees Linda Eichler.
Tsiteerin: «Euroopa Parlamendi saadikul on kasutada märkimisväärselt rohkem ressursse kui riigi parlamendi liikmel: oma isiklik kolme-neljaliikmeline staap, raha trükiste väljaandmiseks ja konverentside korraldamiseks. Samuti kaasneb selle ametikohaga ligipääs meediale ja Euroopa teistele otsustajatele.»
Tõepoolest korralagedus! Kuidas võib demokraatlik riik 21.sajandil lubada, et opositsioonierakonna esindaja, pealegi veel mitte-eestlase käsutuses oleksid nii väärtuslikud tööriistad? Ja edasi: «Lätil on Euroopa Parlamendist kogemus, sinna valitud saadik Tatjana Ždanoka oli sarnaselt Mandžuuria kandidaadiga pühendunud teda lähetanud riigi mustamisele.»
Siinkohal sooviksin veidi täpsustada. Esiteks ei saada europarlamenti saadikuid mitte riik, vaid rahvas. Valija. Ka Tatjana Ždanoka pole erand: Euroopa mandaadi sai ta kodanikelt. See tõsiasi, nagu ka Ždanoka valijate huvid või tema töömeetodid võivad meeldida või mitte meeldida, kuid isegi algajal poliitikul pole patt meenutada seda, et «komandeeringut» Brüsselisse ei saanud sealsed saadikud oma riigi valitsuselt. Kuigi oleks loomulikult omal moel ilus, kui kuus Eesti saadikut valitaks konkursiga Stenbocki majas – ma ei tea küll, kuidas see mõjuks Eesti imagole, kuid kaitseministrile tooks see kindlasti rahulikuma une.
Teiseks, see hetk, kui Eesti oleks võinud europarlamendis saada «oma Ždanoka», on möödas – olgu või seepärast, et meil pole üherahvuselist poliitilist jõudu, kes võiks saata Brüsselisse just nimelt mitte-eesti elanikkonna esindaja. Keskerakond aga, kelle kandidaatide nimekirjad «tekitavad vastukaja», seisab esmajoones sotsiaalse õigluse eest. Nii minister Reinsalut häiriv kvaliteetse emakeelse hariduse teema kui rahvusvähemuse õigused oma identiteedi säilitamisel kuuluvad Euroopa mõistes sellesama sotsiaalse õigluse raamesse, mis nõuab õiglust kõigi jaoks.
Üldiselt on praeguses poliitikas aktiivselt osalevad isikud – küll üksikute eranditega nagu näiteks Urmas Reinsalu ‒ üldiste probleemide lahendamisel enamasti valmis dialoogiks. Seda kummalisemad näivad noore IRLika väljaütlemised.
Meenutan, et selle romaani tegevus, millele Postimehes ilmunud õudusjutu autor viitab, toimub 1950. aastate lõpul Ameerika Ühendriikides, selle peategelaseks on keegi sõjakangelasest ajakirjanik. Ta oli vangis kurjade Korea kommunistide käes, kes «pesid ta ajusid». Keemiliselt. Ja nüüd sooritab vaeseke mõrvu, kusjuures mitte lihtsalt niisama, vaid oma ema käsul, kes on muuhulgas ka KGB agent.
Seda, kelle jaoks niisugune kujund mõeldud on, pole raske ära arvata: vastukaaluks pestud ajuga «Mandžuuria kandidaadile» on Isamaa ja Res Publica Liit valmis valijale pakkuma pooltosinat omi, pesemata ajudega kandidaate. Vaidluses selle üle, kelle aju on puhtam, on nii mugav unustada europarlamenti valimise peamine eesmärk, mis pole ei Eesti imago loomine ega ka toetamine Brüsseli ametnike hulgas.
Meie saadikud europarlamendis peavad esindama Eesti elanike huve. Kõigi Eesti elanike huve, sest riigiga seotud mandaatide kogus sõltub elanike, mitte ainult Eesti kodanike arvust. Nii et teil, härra Reinsalu, oleks õigem pahameele tundmise asemel rahulikult lehitseda oma erakonnaliikmete nimekirju – viimati suudate teiegi leida paar vene nime, mille kandjad oleksid vääriliseks konkurendiks Mihhail Stalnuhhinile ja Yana Toomile.