Läinud krimka-aasta, kui võtta aluseks eesti keeles ilmunud krimi ja põnevusromaanid, oli tugev keskmine, kuid ühegi särava sähvatuseta. Puudus pommteos à la «Da Vinci kood» või «Lohetätoveeringuga tüdruk», mis laineid löönuks. Küll aga sai romaanis «Must linn» otsa Venemaa kuulsaima kuritegude lahendaja Erast Petrovitš Fandorini maine teekond, mistap antakse talle aasta parima krimiromaani peategelase auhind postuumselt.
Nõnda ühtlast aastat pole varem ette tulnud. Kümme parimat tuli välja valida veerandsaja hea hulgast. Uusi tulijaid oli – Vince Flynn palgamõrvar Mich Rappi lugudega ja Alexander Söderberg maffiatriloogia avaraamatuga –, kuid valdavalt domineerisid nii-öelda jätkuromaanid tuntud autoritelt.
Siinkirjutaja on paremusjärjestanud krimkasid üle kümnendi ning teinud seda isiklikust maitsest lähtudes, mis tähendab, et kannab personaalset, mitte kollektiivset vastutust kõigi eksimuste eest.
1. Boriss Akunin
«Must linn»
Iga hea saab ükskord otsa, nii on ka Erast Petrovitš Fandorini ja tema lugudega. Venemaa ajaloo parim kuritegude lahendaja lõpetab eksistentsi mustas linnas, Bakuus, issanda aastal 1914, pärast pikka rännakut läbi kuraditosina teose. Kahju, sest Fandorini lood kuuluvad kahtluseta maailma krimikirjanduse kullafondi.
Huvitav, kas Akuninil endal pole kurb Fandorini saagale joont alla tõmmata? Teinekord ju hakkab kirjanikel kripeldama ja nad taaselustavad oma kangelased või lähevad ajas tagasi ning lisavad saaga algusesse või keskele tagantjärele mõne stoori. Samas kahtlane, sest Akunin on seni olnud järjekindel. Kui ütles, et nunn Pelagiaga on kõik, siis oligi. Ent lootus sureb siiski viimasena.
2. Lars Kepler
«Tuletunnistaja»
Näikse, et Lars Kepleri krimiromaanid, kus peategelaseks soomerootslane Joona Linna, kelle prototüüp olla vaala kõhus seigelnud piibli Joonas, on tõusmas (või juba tõusnud) maailma edetabelis esikohale. Sarja kolmas raamat esindab uut taset ning selle lõppakordid annavad aimu veelgi säravamast tulevikust.
Erinevalt põhjamaistest kolleegidest, kes kirjandusteostes pahasid jahivad, on Linna kõigiti eeskujulik tüüp: ta ei liigtarvita joovastavaid jooke, ei kurna oma tervist rämpstoiduga, tema vaim jääb väliselt säravaks ning ta sisendab oma olemusega optimismi lugejalegi.
3. Indrek Hargla
«Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja»
Iga apteeker Melchiori uue loo trükivalgusse jõudmine on kirjandussündmus, rääkigu kõrgkultuurlased, mida tahavad. Kui nende meelest on kõiksugu krimilood mõeldud pööbli madalate instinktide rahuldamiseks, siis jäägu neile nende arvamus.
Seekordse Melchiori raamatuga jookseb Hargla pealtnäha umbe. Ta saadab mitu head inimest hauda, Melchiori rännakule, tema tütre kloostrisse ja poja võõrsile. Kuidas edasi? Loodetavasti selgub vastus õige pea, Melchiori elu järgmises peatükis.
4. Henning Mankell
«Püramiid»
Henning Mankell klaarib lugejate ees ammuse võla – ta liigub ajaloos tagasi ning kirjeldab seda, mis juhtus enne Alguspunkti, 8. jaanuari 1990, kui Ystadi komissar Kurt Wallanderi äratab öine telefonihelin: keegi talumees oli politseile teada andnud, et naabrinaine on kinniseotult põrandal maas ja keegi on surnud. Ehk siis algab legendaarse Wallanderi sarja esimene raamat «Näota mõrvarid».
Tagasivaade koosneb viiest lühiloost. Viis järku Wallanderi elus. Tähtsad kõik. Kuriteod saavad lahenduse ja kaagid surma või trellide taha. Ent samavõrd selgitavad lood Wallanderi mõttemaailma arengut ja isiklikus elus toimunut – armumine, abiellumine, tütre sünd, lahkukasvamine, lahkuminemine, üksindus...
5. Peter James
«Surma vaatemäng»
Briti tänapäevast kvaliteetkrimkat pole kunagi liiga palju, paraku on viimastel aastatel seda eesti keeles pigem vähe. Peter Jamesi raamatud toovad lugemisnäljale mõningast leevendust. Siinmail ei tõlgita millegipärast enam Elizabeth George’i, P. D. Jamesi, Peter Robinsoni, Ian Rankinit... Mõistmatu.
Jamesi stoorid sarnanevad mingil määral põhjamaiste kaamoskrimkadega, kus peegelduvad tänapäeva ühiskonna karmid – et mitte öelda räiged – probleemid. Selles raamatus on komissar Roy Grace sunnitud sukelduma võikasse maailma, kus surmast tehakse etendus, sest perversseid vaatajaid on küll ja veel.
6. Vince Flynn
«Ameerika agent»
Viimasel ajal on siinmail ilmunud hulk raamatuid headest tapjatest. Vince Flynni loodud Mich Rapp, kelle tööst ja tegemistest ilmus läinud aastal lisaks «Ameerika agendile» ka «Surmalask», on neist üks eredamaid tähti. Jäägu moraaliküsimused siinkohal lahkamata. Kui inimesi paelub hea ja kurja vaheline võitlus, tuleb seda ka kirjeldada ning raamatusse raiuda.
Ühesõnaga, raamat riikliku palgamõrvari elust ja tegevusest; tema ettevalmistusest, missioonidest, raskuste ületamisest, vaimsest ja füüsilisest pingest ja muust säärasest. Põnev. Kas ka realistlik, on iseasi, aga tühja sest. Tähtis, et hea ja kerge lugemine action-romaanide austajaile.
7. Börge Helleström, Anders Roslund
«Tunnelitüdruk»
Kaks rootsi sotsiaalkrimikirjanikku annavad taas täiega tuld oma sotsialistliku kuningriigi ja südametu Euroopa pihta. Seekord avavad nad Stockholmi maa-aluse tsooni, kus leiavad peavarju need, keda pole kellelegi vaja ning kelle eksistentsi üritab heaoluühiskond eitada.
«See on tegelikkus. Meie romaan räägib tänavalastest, keda ametlikult Rootsis olemas ei ole. Me tegime seda, mida sotsiaalhoolekandega tegelevad ametnikud ei tee. Me otsime neid. Rootsi tänavalaps ei sünni kloaagitunnelis, vaid kasvab ühiskonnas, mis ei ole suutnud näha last, kes seisab meie ees ja palub abi,» ütlevad autorid selgitades, et nende lugu pole fiktsioon, vaid tõde.
8. Alexander Söderberg
«Andaluusia sõber»
Rootsi krimikirjandus ruulib endiselt ning Alexander Söderberg on uus tegija. Kui tänapäeva Briti krimka ja Ameerika action on küllalt kindlalt raamistatud ning ka värsked autorid peavad põhitõdedest ja väljakujunenud stiilist kinni, siis põhjamaalased kompavad ja ületavad piire veidi vabamalt. Ka Söderberg loob midagi uut. Ta ei lepi sellega, et hea on väga selgelt hea ja paha on paha, vaid hägustab jooned hea ja paha vahel sedavõrd, et hinnangud muutuvad ebaselgeks. Kas rootslannast haiglaõest, lahutatud nooremas keskeas üksikemast, kes on pealtnäha malbe, kuid sisimas sitke ja murdumatu, ühesõnaga heast inimesest, võib saada maffiaboss? Lugege, saate teada.
9. Daniel Silva
«Langenud ingel»
Ses raamatus asub maalide restaureerimise juudi soost kuningas Gabriel Allon taastama Vatikani rahus ja vaikuses Caravaggio kõige kaunimaks peetud teost «Haudapanek», kuid tal palutakse teha üks väike lisaots. Kunstihuvilistele teadmiseks: Allonil on ka kõrvalamet, ta töötab Iisraeli luure heaks, lahendab probleeme ja likvideerib problemaatilisi inimesi. Aga muidu on ta armas ja tore inimene. Alloni lood on head, piisavalt tasakaalukad ja hillitsetud, mitte action’ist ja laipadest pungil. Seekord muutub asi ootamatult karmiks, sest islamimaailm ei taha taas juudiriigi eksistentsiga leppida. Nagu arvata, laheneb lugu tänu Allonile ja Iisrael saab päästetud. Enamgi veel: Iisrael saab kinnituse, et asub maamunal õiges paigas ja täie õigusega sellele maalapile.
10. Dan Brown
«Inferno»
Dan Browni vastne romaan, mille pealkiri «Inferno» on võetud Dante Alighieri «Jumalikust komöödiast», pakub põnevust ehk vähemgi kui mõtlemisainet. Raamatu deviis teatab veendunult: põrgu sügavaimad paigad on mõeldud neile, kes jäävad moraalse kriisi aegadel erapooletuks. Ning maailm on kriisis. Hävimas. Ülerahvastatuse tõttu. Mis tõstab üles küsimuse: kas osa inimkonnast tuleks hävitada? Jah või ei? Erapooletud põlevad põrgus. Kuidas lugu lõpeb? Kas maailm saab päästetud või hävitatud? Nii ja naa. Sõltub sellest, mida me usume.
Eelmise kümnendi parimad krimkad
2003: Dan Brown, «Da Vinci kood»
2004: Jean-Claude Izzo, «Chourmo»
2005: Ake Edwardson, «Lõputa suvi»
2006: Agatha Christie, «Miss Marple. Hercule Poirot. Kogutud lühijutud»
2007: Lee Child, «Külaline»
2008: Karin Fossum, «Armastatud Poona»
2009: Stieg Larsson, «Lohetätoveeringuga tüdruk»
2010: Josh Bazell, «Võida vikatimeest»
2011: Anders Roslund, Börge Helleström, «Hoiukapp 21»
2012: Jonas Jonasson, «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus»