Ajakirjanik Toomas Randlo kirjutab, et Afganistani olukord on kehv, aga kui küsida, kumb on maailmale kasulikum, kas läbikukkunud riik, mis püüdleb demokraatia poole, või terroristide pesa, kus organiseeritakse rünnakuid lääneriikidele, on vastus ilmselge.
Tosin aastat kestnud NATO missioon Afganistanis hakkab sel aastal lõpule jõudma, sest rahvusvahelised väed eesotsas USAga asuvad sõdureid välja viima. See tõstatab küsimuse, kas NATO Afganistani missiooni võib lugeda edukaks või läbikukkunuks.
NATO asus kümme aastat pärast sõja algust ehk 2011. aasta suvel Afganistanis kontrolli kohalikele vägedele üle andma. See oli sümboolselt tähtis, märk sellest, et liitlasvägede väljaviimine pole enam kaugel. Lõpuni jõudis see möödunud aasta suvel, mil rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF) andsid kontrolli täielikult kohalike kätte. Eelmise aasta veebruaris teatas USA president Barack Obama, et umbes pooled Ühendriikide 68 000 sõdurist viiakse Afganistanist välja 12 kuu jooksul. Nüüd on teada, et see leiab kõigi eelduste kohaselt aset lähikuudel.
Kokku on Afganistanis NATO andmetel ligi 100 000 sõdurit 50 riigist. Eesti väekontingent jääb Afganistani selle aasta keskpaigani. Vägede väljaviimisega jõuab lõpule ISAFi missioon, mis on seni suurim NATO juhitud operatsioon.
See, kas siiani üle 12 aasta kestnud missioon on olnud edukas, oleneb, kuidas seda vaadata. Üks missiooni peamisi eesmärke on aidata Afganistani võimudel tagada riigis julgeolek ning kindlustada, et Afganistan ei muutuks enam terroristide pelgupaigaks. Seda võib osaliselt õnnestunuks lugeda. Taliban kukutati võimult ning Al-Qaeda tugevust Afganistanis on suudetud vähendada, kuid mõlemad tegutsevad siiski edasi. Samuti suudeti pärast pikki otsinguid tabada esiterrorist Osama bin Laden. Need kõik on tähtsad saavutused, kuid pelgalt nende põhjal on raske missiooni edukaks nimetada.
Afganistani missiooni edu kasuks räägib ka see, et arengu- ja finantsabi on aidanud parandada paljude afgaanide elamistingimusi, eriti pealinnas Kabulis ja selle ümbruses. Aastatel 2001–2010 kasvas algkooli minevate laste arv ühelt miljonilt ligi seitsme miljonini. Samuti on selle aja jooksul kasvanud tüdrukute osakaal koolides peaaegu nullist 37 protsendini.
Möödunud aasta mais avaldatud andmete kohaselt on Afganistanis umbes 16 000 kooli ning nendes õpib 10,5 miljonit õpilast. Naiste olukorda vaadates on progress märkimisväärne. Kui veel enne 2001. aastat ei saanud naised üldse haridust, siis praegu omandab haridust üle 2,8 miljoni tüdruku. Samuti on parlamendis kvoodi alusel veerand kohtadest ette nähtud naistele. Neid edusamme varjutab aga Afganistani süngem pool.
ÜRO avaldas 2013. aasta juulis raporti, mille kohaselt kasvas rünnakutes hukkunud tsiviilisikute arv kuue kuu jooksul varasemaga võrreldes ligi veerandi võrra. Samuti tõdeti raportis, et kasvanud on rünnakud naiste ja laste vastu. Ametlikke andmeid Afganistani sõjas hukkunud tsiviilelanike kohta pole, kuid mitmed iseseisvad organisatsioonid on avaldanud hinnangulised arvud. Browni ülikooli Watsoni instituudi juunis avaldatud andmetel on tosina aasta jooksul Afganistanis hukkunud 16 725 – 19 013 tsiviilelanikku. Ilmselt on tegelik arv veel suurem.
Samuti on Afganistan endiselt maailma suurim oopiumitootja ning värskeimad andmed näitavad, et seda kasvatatakse järjest rohkem. Üldiselt ongi oopiumitootmine viimastel aastatel stabiilselt kasvanud. Oopium on muutunud paljudele afgaanidele tähtsaks tuluallikaks, sest nisu kasvatamisega ei teeni põllumehed nii palju kasumit.
Narkootikumidega kauplevad aga näiteks Taliban ja teised valitsusvastased rühmitused, mis tähendab, et nende jaoks tähtis tuluallikas pole hääbumas, vaid õitseb uhkelt edasi. Nõrk ja korrumpeerunud valitsus pole suutnud selle probleemiga tegeleda ning möödunud kümnendi teises pooles kasvas narkomaanide arv Afganistanis pooleteise miljonini.
Terroristide rünnakud julgeolekutöötajate vastu on peaaegu igapäevane nähtus. Alates 2001. aastast on langenud üle 3000 koalitsioonisõduri. Lisaks on viimastel aastatel kasvanud nõndanimetatud rohelised-siniste-vastu-rünnakud, mis tähendab, et eeldatavalt sõbralikud Afganistani sõdurid pööravad relvad ISAFi vägede vastu. Sellistes rünnakutes langes möödunud aastal üle 50 ISAFi sõduri. Riigis toimuv pidev verevalamine sunnib küsima, kas kohalikud väed suudavad tagada korra, kui koalitsioonijõud on lahkunud.
Seda, kas Afganistani missioon oli NATO-le edukas, näitavad paar järgmist aastat. Esimene proovikivi saabub juba aprillis, mil toimuvad presidendivalimised. Nende valimiste tulemused annavad aimu, milline saab olema Afganistani lähitulevik. Vahetult enne eelmisi presidendivalimisi kasvas Afganistanis terrorirünnakute hulk, samuti toimus palju valimispettust. Riigi ebastabiilsuse tõttu on oodata rünnakute kasvu ka eelolevatel valimistel, ning korruptsioon, mis vohab endiselt kogu riigis, avaldab samuti mõju.
Kui valimised mööduvad edukalt ning rahvas peab uut valitsust legitiimseks, annab see ilmselt märku Afganistani suutlikkusest iseseisvalt hakkama saada. Vastupidised protsessid näitavad aga, et Afganistan ei saa iseseisvalt hakkama, ja see tähendab NATO ühe peamise eesmärgi ebaõnnestumist.
Kui vaadata Afganistani missiooni üldpilti ning võrrelda 12 aasta saavutusi ja ebaõnnestumisi, peab tunnistama, et riigi ebastabiilne olukord varjutab õnnestumisi. Naiste olukord hariduses on paranenud, kuid samas on suurenenud nendevastane vägivald. Inimeste elustandard on paranenud, aga tulevik on ebaselge. NATO missiooni varjutavad paljud ebaõnnestumised ja kaalukauss langeb pigem läbikukkumise poole, kuid mitte täielikult.
Afganistani olukord on kehv, aga kui vaadata suuremat pilti ja küsida, kumb on maailmale kasulikum, kas korrumpeerunud ja läbikukkunud riik, mis püüdleb demokraatia poole, või islamistlik terroristide pesa, kus organiseeritakse rünnakuid lääneriikidele, on vastus ilmselge.