Nendelt, kes arvavad, et pagulased tulevad paremat elu otsima, tuleks küsida: mis on parem elu? Pagulaste jaoks tähendab parem elu näiteks riiki, kus ei pea kartma piinamisi või kuulirahet, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse õigusekspert Anni Säär.
Anni Säär: milleks meile pagulased?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti on oluline teha vahet, kes on pagulane ja kes majandusimmigrant. Pagulane on inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema poliitiliste seisukohtade, rassi, ühiskondliku positsiooni, usutunnistuse või rahvuse tõttu. Pagulase päritoluriik ei suuda teda kaitsta ning ta ei saa koduriiki pöörduda enne, kui sealsed tingimused paranevad. Tihtipeale lahkuvad pagulased oma koduriigist seepärast, et sinna jäämine oleks suur oht nende elule. Majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Hiljutine uudis ühe sudaanlase surmast Eesti piiril on väga kurb ja kahetsusväärne, kuigi siinkohal tuleks märkida, et selliseid uudiseid tuleb ka teistest Euroopa Liidu piiririikidest. Minu väga hea sõbranna, albaanlane, põgenes 90ndatel Itaaliasse. Tema on rääkinud, et paljud kaotasid elu, püüdes sinna jõuda.
Eesti piirivalvurid andsid kindlasti endast parima elude päästmiseks, kuid inimese surma põhjustas suure tõenäosusega inimkaubitseja ihnus. Kui hiljutiste uudiste valguses vaadata, kellel lasub süü, siis on need kindlasti inimkaubitsejaid, kes teenivad suuri summasid inimeste eludega mängides. Inimkaubitsejad ei smugelda inimesi soovist teha head ja aidata neil jõuda turvalisse ja stabiilsesse riiki, kus pagulased ei peaks kartma oma elu pärast. Inimkaubitsejad teevad seda kasumi nimel, neil on suur võrgustik ning nad on hästi organiseeritud.
Tõepoolest maksavad inimesed tihti ise smugeldajatele või inimkaubitsejatele, et jõuda soovitud riiki, aga on ka juhtumeid, kus inimene ongi kaup – teda müüakse «omanikult» järgmisele «omanikule». Need ohvrid on tihtipeale kas alaealised või haavatavad ja seetõttu kergesti mõjutatavad isikud. Kolmandaks on ka neid alaealisi, kellega on kaubitsenud nende endi vanemad, et alaealine neile siis uuest riigist raha saadaks ja oma perekonda «heateo» eest ikka meeles peaks.
Isegi kui inimesed on maksnud enda smugeldamise eest, siis kindlasti eeldusel, et tagatakse nende jõudmine sihtpunkti, mitte et teekonna käigus peavad nad riskima eluga. Selleks et inimkaubandust piirata, on üritatud jõuda potentsiaalsete ohvriteni ning nende teadlikkust tõsta, et nad ei satuks inimkaubanduse ohvriks või tunneksid ära, kui nende tuttav on sattunud ohvriks. Kahjuks pole see meetod soovitud vilja kandnud. Euroopa Komisjon on viimasel ajal rõhutanud, et probleemi tuleks vaadata pigem uuelt suunalt: kuidas vähendada nõudlust, kuna nõudlus tekitab pakkumise.
Kuidas jõuda nõudluse vähendamiseni? Üks viis on piirimonitooring – see aitaks mingil määral vähendada nende isikute arvu, kes otsivad ise illegaalseid viise riiki sisenemiseks. Kuidas? Praeguste juttude põhjal võidakse kehtiva Venemaa viisaga isikud lihtsalt anda piiril üle Venemaa võimudele. Nende isikute elu võib Venemaal olla sama suures ohus kui nende kodumaal.
Näiteks sel juhul kui isik oli oma koduriigis inimene aktiivne geiaktivist. Kas siis Venemaa oleks tema jaoks kolmas turvaline riik? Seega tuleks sellise isiku taotlus piiril vastu võtta ja mitte teda Venemaale üle anda.
Ma ei arvagi, et kõikidele palujatele tuleks anda varjupaik. Kindlasti mitte. Aga kõigile tuleks anda võimalus varjupaika paluda, selleks meil ongi PPA rahvusvahelise kaitse talitus, kes vaatab kõik varjupaigataotlused põhjalikult läbi, teeb varjupaigataotlejaga intervjuu, uurib päritoluriigi informatsiooni, ning valetajad jäävad alati vahele.
Varjupaigataotlused, mis ei ole PPA arvates põhjendatud, lükatakse tagasi ja need inimesed saadetakse tagasi koduriiki. Tihtipeale määratakse ka sissesõidukeeld. Need isikud, kes arvavad, et nad oleksid siiski pidanud saama positiivse vastuse ning PPA on rikkunud menetlusreegleid, saavad otsuse edasi kaevata kohtusse. Siis kohus hindab, kas PPA on reegleid järginud ning kas otsus oli õiguspärane. Seega pole piirimonitooring ning varjupaigataotluste vastuvõtmine kindlasti riigile ohuks – PPA ja kohus teevad oma tööd ning rahvusvahelise kaitse (pagulasstaatuse või täiendava kaitse) saavad vaid need, kellel on põhjendatud alus seda saada.
Piirimonitooring aitaks ka kaasa sellele, et illegaalselt piiri ületavaid pagulasi ei koheldaks kurjategijatena. ÜRO pagulaste agentuur on korduvalt rõhutanud, et pagulasi ei tohiks kohelda kurjategijatena ning nende illegaalset piiriületust ei tohiks karistada, sest tihtipeale ei olegi neil seaduslikku võimalust riiki siseneda. Piirimonitooringu käigus saaks tagada, et pagulaste inimõigus – õigus taotleda varjupaika – oleks tagatud. Piirimonitooring aitaks vähendada praegust praktikat, kus Vene viisaga varjupaigataotlejaid võidakse üle anda Venemaale, kus nende õigused ei pruugi olla kaitstud.
Kuid tuleme tagasi küsimuse juurde, milleks meile pagulased. Esiteks soovin märkida, et pagulastest, kellega meie oleme kokku puutunud, pole mitte keegi avaldanud soovi elada toetustest. Paljud hoopis küsivad, millist tööd nad teha saaksid, et võimalikult kiiresti oma leiva peale saada. Samuti on palju väga haritud pagulasi ning töö leidmine Eestis ei oleks neile probleem – näiteks arstid, IT-spetsialistid, loomaarstid, tõlgid.
Tundub, et paljusid siiski huvitab küsimus, miks neid meile vaja on ja mis kasu nad toovad. Kuigi ma ei arva, et kõik peab alati kasu tooma, toovad pagulased riigile kasu. Pagulased toovad endaga kaasa tükikese oma kultuurist, mida te saate näiteks nautida rahvusköökides söömas käies. Nad toovad endaga kaasa uued tuuled ja ideed, mis võivad kultuuri, riiki ja selle kodanikke edasi viia.
Näiteid ka selle tõestamiseks: Sigmund Freud, 14. dalai-laama, Max Born, Albert Einstein, Joel Casamayor, Mario Stanic ning näiteks Jerry Springeri vanemad olid pagulased Saksamaalt. Näiteid on palju, palju rohkem.
Neile, kes arvavad, et pagulased tulevad paremat elu otsima, on mul üks küsimus: mis on sinu jaoks parem elu? Meie mõistes on tihtipeale parem elu suurem palk ja rohkem puhkust, kuid pagulaste jaoks tähendab parem elu näiteks rahu, turvalist ja stabiilset riiki, kus ei pea kartma piinamisi või kuulirahet.
Pagulased üldjuhul tahavad olukorra paranedes siiski oma kodumaale naasta. Sellest rääkides on paljud väljendanud kurbust, et nad ei saa praegu oma kodumaale tagasi minna, ent olukorra paranedes nad sooviksid minna. Miks? Sest olgugi et nad on oma kodumaal kannatanud ja sattunud tagakiusamise ohvriks, on neil sealt ka häid mälestusi. Mälestusi lapsepõlvest, ema muinasjuttudest ning koos sõpradega mägedes jalutades lauldud lauludest. Mälestusi, mida neilt keegi võtta ei saa.