Mu noor kolleeg on teise pensionisamba suhtes väga pessimistlik, sest pension on tema jaoks nii kauge tulevik, et see jääb talle abstraktseks. Teiseks põhjuseks on negatiivne kogemus pensionifondi käekäiguga, kuhu pole veel kogunenud suurt midagi.
Tõnis Oja: säästja parim sõber on aeg
18. jaanuar 2014, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitikauuringute keskuse Praxis kolmapäeval avaldatud säästmiskäitumise uuringu aruanne kinnitab seda hoiakut. Noored ei mõtle ega tegele pikaajalise säästmisega, sest pensionini on veel liiga kaua aega. Ollakse valmis säästma ja ka säästetakse lühemaajalisi sihte silmas pidades, näiteks puhuks kui kaotatakse töö või pulmadeks. Pensioniks säästmisele mõtlevad vähesed.
Vanemad inimesed küll tunnetavad pensionisäästmise vajalikkust, kuid neid pelutavad nii varasemad, juba nõukogude ajast pärit negatiivsed kogemused, kui ka senise kiire majanduskasvuga kaasnenud kiire inflatsioon.
Tuleb muidugi tunnistada, et vanematel inimestel ongi tulemusliku säästmisega alustada hiljavõitu. Midagi võib ju koguneda, aga pensionipõlves elatustaseme langemine on nende jaoks enam-vähem paratamatus. Kuna enamik meie elanikkonnast on korteri- või majaomanikud, siis aitab oma elamispinna vahetamine väiksema vastu ning saadud vaheraha kulutamine puudujääva sissetuleku katteks. Kinnisvara ja maaga on muidugi see oht, et vara realiseerimine võib kehvadel aegadel olla väga keeruline.
Mida nooremad inimesed, seda suuremad võimalused on inimestel ise otsustada oma tulevase pensioni suuruse üle. Seda tuleks aga hakata tegema kohe, sest säästja parimaks sõbraks on aeg. Mida pikem on säästmise aeg, seda suurem on selle efekt.
Praxise uuringust tuli välja, et meie säästjad jälgivad tähelepanelikult inflatsiooni ning jätavad säästmata sellepärast, et tootlused või hoiuste intressid jäävad inflatsioonile alla.
Tuleb siiski toonitada, et isegi inflatsioonile alla jääv tootlus on parem kui säästmata jätmine. Mis on parem, kas hoiusele paigutatud säästetud 300 eurot, mille väärtus on aasta pärast 295 dollarit, või mitte midagi, sest see 300 eurot on lihtsalt tühja-tähja peale ära kulutatud?
Tegin väikese arvutuse, et juhul kui panna see 300 eurot aastasele hoiusele intressimääraga üks protsent (mida pakub LHV pank) ja see summa koos lisandunud intressiga igal aastal taas hoiustada, siis 30 aasta pärast on summa kasvanud 404 euroni. Siin tuleks veel ka arvesse võtta, et intressimäärad ei jää nii madalale igaveseks.
Samas tuleks toonitada, et noortel inimestel tasuks säästud investeerida agressiivsemalt kui hoiused. Kirjutasin nädal tagasi, kuidas Merko Ehituse ja Tallinna Kaubamaja aktsiatesse paigutatud 1000 eurot on 13 aastaga kasvanud 17 000 euroks.