Juhtkiri: ellujäämise küsimus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eestis ei ole nii palju lapsi, et nendega sõdida

See oleks koomiline, kui see poleks traagiline. Kahe keskhaigla olemasolu Tallinnas pani möödunud suvel kulme kergitama isegi Tallinna abilinnapea Taavi Aasa, kelle kahtlustele teine abilinnapea Merike Martinson kohe varmalt ka vastu astus. Toonane sõnasõda näitab, et selles, kuidas peaks olema korraldatud tervishoiuteenuse tagamine Tallinnas, ei ole ka linnavalitsuses üksmeelt. Nii polegi midagi imestada, et Ida-Tallinna keskhaigla ja Lääne-Tallinna keskhaigla on omavahel nugade peal ja järjekordseks tüliõunaks on sügavalt enneaegsed vastsündinud.

Patsiendil, antud juhul enneaegselt sünnitanud emal, puudub enamasti võimekus hinnata, kas Ida-Tallinna keskhaigla on tema seisundile Lääne-Tallinna keskhaiglast parem. Lisaks on veel ka Tallinna lastehaigla, mis tegeleb juba väga raskete juhtumitega, samuti kirurgilise sekkumisega. Ent kuidas peaks värske ema suutma selles tohuvabohus otsustada? Ei suudagi, otsustavad juhus, hea õnn ja teiste kogemused.

Sellel ei peaks olema mingit tähtsust, kas enneaegne laps sünnib Ravi või Sõle tänavas. Oluline on vaid, et see toimuks parima võimaliku ravi tingimustes. Eestis on aastas 150–160 sellist last ja kolmandik neist sünnib ühemõtteliselt korraldatud haiglavõrguga linnas – Tartus, ülikooli kliinikumis. Tallinnas ei jätku kahele raskes seisundis vastsündinutele spetsialiseerunud haiglale kogenud meedikuid, raha ega patsiente, sest õnneks sünnivad väga paljud lapsed Eestis ka aegsete ja tervetena.

Kuid sellega ei paista leppida tahtvat kumbki Tallinna keskhaigla. Ida-Tallinna keskhaigla on intensiivravisse kümne aasta jooksul panustades saavutanud III astme, kuid saadab siiski 13 protsenti enneaegselt sündinuist Tallinna lastehaiglasse. Lääne-Tallinna keskhaigla Pelgulinna sünnitusmajas asub II astme intensiivravipalat ning lastehaiglasse tuleb viia 83 protsenti väikestest patsientidest. Kumbki haigla ei ole nõus sellest teenusest teise kasuks loobuma. Ühel meelel ollakse vaid selles, et Põhja- ja Lääne-Eesti teenindamiseks on Tallinna vaja nüüdisaegset sünnituskeskust. Kuni otsust selle kohta ei ole, ütleb Lääne-Tallinn, et haigla arendab end nii palju kui võimalik, ja see on juba võidurelvastumise retoorika.

Tallinna lastehaigla kaldub nõustumise osas pigem Ida-Tallinna kolleegide poole ja ütleb uuringutele viidates, et riskisünnituste koondumine kõrgema etapi haiglasse, kus on olemas nii meeskond, ravikogemus kui ka tehniline baas, on võtmesõna.

Sotsiaalministeerium nõustub ravi koondumisega ja tahab asja arutada. Tallinna linn tahab, et haiglad ei kempleks ja tänapäeva sünnitusmaja peaks asuma Mustamäel, lastehaigla juures. Kõhedust tekitab aga väljavaade sõjast, mis puhkeb sünnitusabis siis, kui uue sünnitusmaja tarvis kopp maasse lüüakse.

Sünnitusosakondade vägikaikavedu pole haiglatele ellujäämise küsimus, küll aga võib see seda olla enneaegselt sündinule. Eestis lihtsalt ei ole nii palju lapsi, et nendega sõdida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles