Ei saa öelda, et mõte mõnda riigijuhti cool’iks pidada tunduks loomulikuna. Cool – see respekteeritavat lahedust tähistav ingliskeelne sõna, mis eesriimub kurgiga – ei ole midagi, mis tunneks end demokraatlikus poliitikas koduselt. Seda põhjusega – poliitik, kes püüab asjatundlikkust ja ametivõimekust täiendada välise efektiga, triivib vältimatult suunas, kuhu tal tegelikult üldse asja pole.
Kuid siiski on cool’susel koht ka poliitikas. Seda demonstreeris meile Prantsusmaa president Francois Hollande – kiilanev, prillidega, väliselt mitte millegagi silma paistev 59-aastane elukutseline poliitik. Tema elu ilmselt defineerivaiks momentideks saavad paparatsode pildid mehest motorolleri tagaistmel, kes sügisel aeg-ajalt saabus õhtuti ühe noobli Pariisi maja ette, kus elab glamuurne prantsuse näitlejatar.
Nägu kiivrisirmi taga, läks mees majja koos rollerit juhtinud kaaslasega, jäädes sinna ööseks. Hommikul tuli kaaslane välja, tegi ümbruskonnas väikse ringi ja naasis croissant’ide ja ajalehtedega perfektseks Pariisi hommikusöögiks.
Raske on öelda, mis täpselt Hollande’i ära andis – sest tema see oli. Parastavad briti lehed osutavad tema kingapaarile piltidel, mis on kuulus selle poolest, et seda peetakse ainsaks, mida Prantsuse president kannab.
Järgnes skandaal. Hollande’il on elukaaslane, kes läks seepeale närvivapustusega haiglasse. Presidendi turvalisus oli ohus, sest temaga oli kaasas vaid üks ihukaitsja. President jäi vahele – Prantsusmaal on seni rangelt kombeks olnud, et riigipeade (olgem ausad, legendaarsetest) ebadiskreetsustest ei räägita enne ametiaja lõppu. Hollande’i populaarsus on lisaks mitmekümne aasta madalaimal tasemel (Prantsusmaa majandus lekib, riiki ootab karm kasinus).
Ja siiski on Hollande praegu presidendi-cool’suse etalon. Esmaspäeval Elyséel, kogu maailma ajakirjanduse silmade all, keda ei huvitanud midagi muud peale tema afääri, keeldus ta sellest rääkimast. See on tema eraelu ning Prantsusmaa ammuse kombe kohaselt ei kuulu poliitiku eraelu avalikku ruumi. Segu meelekindlusest maailma kangutava pilgu all ning rollerist ja croissant’idest ongi Hollande’i cool’suse retsept. Kui prantslastel vähegi oidu on, annavad nad selle afääri presidendile andeks – ning enamgi. Nende oma on üsna unikaalne kogu maailma mastaabis. Meenutagem Bill Clintonit.
Midagi sama positiivset ei saa kahjuks öelda maailma enda kohta. Kõik, mis maailma näis huvitavat, oli Hollande’i eraelu. Niivõrd soliidne meedium nagu BBC World pidas eile vajalikuks demonstreerida oma banaalsust, kui nende korrespondent võttis oma loo kokku sõnadega: «Prantsusmaa on nüüd erakordses olukorras, sest ta ei tea, kas tal on esileedi või mitte.» Teisisõnu, maailmauudiste lipulaeva ei huvitanud, mida Hollande ütles privaatsuse kohta – ja sel on silmside Snowdeni poolt meie jaoks avatud vaateväljaga –, rääkimata majandusest. Huvi pakkus vaid atavistlik konventsioon, sama vana kui vaaraod: keegi peab seisma valitseja kõrval.
Probleem näib akuutsena, kuna märtsis läheb Hollande visiidile USAsse. USAs levivate juttude järgi võib aga Obamal endal olla probleem omaenese esileediga, kelle kannatuse ta väidetavalt on proovile pannud.
Kuid mitte see pole peamine, vaid viis, kuidas Hollande hoidis tähelepanu eemal sellest, mis pole oluline. Riigijuhtide kaaslased on ühiskonna vaatepunktist täiesti juhuslikud nähtused – nagu ka nende lapsed. Ühiskond ei võlgne neile midagi peale heatahtliku tunnustuse selle eest, et nad vaikselt olemas on – kui on. Nad kuuluvad presidendi ja omaenese eludesse – kui neil need on.