Liiga sageli nähakse Eestis perepoliitikat vaid toetuste maksmisena. Kahtlemata on ka peretoetused olulised, kuid nii rikkaks ei saa Eesti riik kunagi, et laste heaolu sõltuks ainult riigi eelarvest.
Juhtkiri: töö- ja hariduspoliitika ongi perepoliitika
15. jaanuar 2014, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu näitab statistikaameti eile avaldatud laste heaolu uuring, aitab riigi ja kohalike omavalitsuste tugi küll vaesusriske maandada, kuid tihti püütakse tagada vaid elatusmiinimumi, lastele võrdväärsete elu- ja kasvutingimuste loomine jääb toetuseta. Muidugi on kiiduväärt, et avalikest vahenditest püütakse igale lapsele tagada vähemalt toit, katus ja kehakate, kuid lapse arenguvajaduste katmiseks sellest üksi ei piisa. Arvestades vaesuses elavate laste hulka, on probleem laiem, kui riigi ja omavalitsuste võimekus kunagi olema saab.
Suurimas vaesusriskis on teismelised. Seda kahel põhjusel. Esiteks on nende puhul tõenäolisem, et peres on ka vennad-õed, teiseks on selles vanuses rohkem neid lapsi, kes kasvavad üksikvanemaga peres.
Need statistikaameti kogutud andmed ja faktid viivad meid kahele järeldusele. Esiteks, perepoliitika kõige tähtsam instrument on majandus, see tähendab töökohad ja palgatulu. Lapse heaolu sõltub vanemate sissetulekust, milleks enamasti ongi palgatöö.
Niisiis tuleks perepoliitika raames rääkida hoopis investeeringutest, mis loovad töökohti ja annavad vanematele võimaluse ise oma lastele ülalpidamist teenida. Ent mitte igasugused töökohad pole selleks sobivad – kui vanem(ad) teenivad miinimumpalka, siis see vähendab küll koormust avalikule rahale, ent ei lahenda pere probleeme.
See tähendab, et vaja on kõrge kvalifikatsiooniga töökohti, mis nõuavad ka sellele vastavat tööjõudu, mida valmistab ette haridussüsteem.
Teiseks Eesti peretoetuste süsteem laiemalt. Kui lapse vaesusrisk kasvab õdede-vendade ilmale tulekuga – rõõmus sündmus nii pere kui riigi jaoks – või pere lagunemisega – asjade kurb, kuid vahel paratamatu käik –, siis oleks mõistlik võtta ette laiem arutelu selle üle, kas peretoetusteks minevad summad lähevad sinna, kus neid vajatakse, ning kas elatusraha maksmise senise korraga saab rahul olla. Peretoetuste puhul on kahtlemata tegemist poliitiliste valikutega, ent kui raha on vähe, kas poleks siis mõistlik suunata toetus neile, kelle risk on suurem – paljulapselised, vaesusriskis ja/või üksikvanemaga pered?
Rääkides aga üksikvanematest: sellest, millise kadalipu peab last kasvatav vanem läbima, kui lahus elav vanem elatusraha ei maksa, on räägitud aastaid. Kas poleks pere vajadusi silmas pidades mõistlikum, kui riik kõrvalehoidja kohustuse üle võtaks ja võlgnikuga ise edasi tegeleks?