Kõnetades venekeelseid valijaid neile arusaadavalt, ei anna Eesti poliitik järele oma põhimõtetes ega kaota väärikust eestlasena, vaid üksnes aitab sihtrühmal paremini mõista Eesti poliitikat ja tugevdada usku meie riiki, kirjutab üliõpilane Sergei Metlev.
Ei pea olema tippanalüütik, et tajuda lõimumise positiivset kulgu viimaste aastate jooksul. Vaatamata sellele, et Kohtla-Järvel lendab aastavahetuse ilutulestik taevasse endiselt Moskva aja järgi, ei saa öelda, et pingutused on olnud tulutud. Ulatuslik eestikeelsus on noore põlvkonna puhul peaaegu saavutatud, ka tunnetuslikult asi on paremaks läinud – üle 75 protsendi venekeelsetest näeb Eestit ainukese kodumaana. On aga üks valulik probleem, mis on aina süvenenud. Valimistel hääletatakse keelepõhiselt: venekeelsed ühe erakonna poolt ja eestlased kõigi teiste erakondade poolt. See on viljakas pind rahvuspõhisele konfliktile poliitikas, mis kandub üle kogu ühiskonnale.
Silmanähtavaks muutus probleem eelkõige pronkssõduri saaga aastal. Tänaval väljendatud viha ja nördimus päädisid sellega, et Keskerakond koondas oma tiiva alla üle nelja viiendiku venekeelsest valijaskonnast. Enne pronksisaagat toetas näiteks Reformierakonda rohkem kui kümme protsenti vene keele kõnelejaist. Paljude jaoks on sõnast «parempoolne» saanud «marusrahvusliku» sünonüüm. Muidugi on selle nimel pingutanud sellest huvitatud rühmad. Laiemat ideoloogiavoolu tähistav sõna (mis on vastase loomulik tunnus) samastatakse sihtrühmale tugevalt vastumeelse nähtusega, ja voilà! Muidugi on see räpane võte.
Pärast eespool mainitud konflikti on mitu erakonda matnud maha idee, et Lasnamäe ja Narvaga oleks mõtet suhelda. Öeldakse, et investeering ei tasu ennast ära. Ilmselt neid piirkondi veidi ka kardetakse. Ei ole välistatud, et silmapaistev eesti poliitik saabki kuskil Kiviõli kortermajas rängalt sõimata, samas ei ole see välistatud ka Kuressaares. Käib pigem ameti juurde. Jevgeni Ossinovski, kahtlemata Eesti poliitika tõusev täht, tegi Narvas ajalugu. Ta lõi Narva «issandat» Mihhail Stalnuhhinit väga soliidse tulemusega, näidates, et isegi väga stigmatiseeritud valijaskonnaga piirkonnas on võimalik kutsuda esile muutusi. Minule isiklikult paistis silma Ossinovski avatud ja rahulik suhtlemismaneer. Tema niivõrd võimast tulemust oli eriti üllatav näha seetõttu, et tuginedes Ida-Virumaa häältele, ei kartnud ta selgelt öelda, et tunneb ennast vene päritolu eestlasena ja on Eesti patrioot. Võiks ju eeldada, et ta tembeldatakse reeturiks ja vihatakse rohkem kui mõnda eestlasest poliitikut. Aga ei.
Samas on tegemist pigem üksiknäitega. Teistel poliitikutel ja erakondadel ei ole piisavalt usku, et ka keerulise valijaga tasub väga intensiivselt tegelda. Venekeelseid poliitikuid, kes ei pelgaks öelda sama, mis Ossinovski, ei ole palju. Venekeelse valijaskonna seas näeme edukana pigem neid, kes mängivad rahvuskompleksidel, püüavad kasta ja väetada poolsurnud nõukogude mentaliteedi põldu. Vahelduva eduga mõned põõsad (ehk valimistulemus) sealt ka võrsuvad. Valijate poliitiline lõimitus aga väheneb. Sealt saavad alguse usaldamatus riiklike institutsioonide vastu ja diskrimineeritu kompleksi süvenemine.
Veel üks probleem on see, et unustatakse vajadus otsida kokkupuutepunkte. Eesti erakondade avatud ja kontaktsem käitumine venekeelse vähemuse suhtes mõjuks positiivselt kogu Eesti riigile. Eesti riiki hakataks pidama avatumaks ja tuldaks talle senisest rohkem vastu. Ei ole haruldane juhtum, kui mõne ultrakonservatiivse marginaalse poliitiku sõnad kanduvad üle kogu riigile ja sellest tehakse valesid järeldusi. Paljud venekeelsed inimesed eristavad suure vaevaga Eesti poliitika värve, seetõttu on iga tugevam sõnavõtt hästi oluline. Ootaks Eesti suuremate erakondade liidritelt selgeid ja positiivseid sõnumeid ja et meedia sooviks neid inimesteni viia.
Kindlasti võib kõige selle peale küsida, miks peaks üldse kedagi kuidagi eriliselt kohtlema. Venekeelsed eestimaalased on samasugused eestimaalased nagu kõik teisedki. Sellega on raske mitte nõustuda. Kui keegi härra või proua poliitik püüaks kõnetada nn A-klastrisse (igast küljest täielikult lõimunud kodanik) kuuluvaid venekeelseid läbi «vene prisma», siis nad ilmselt solvuksid. Kuid oleks tarvis meeles pidada, et A-klastrisse kuulub umbes viiendik rahvusvähemuste esindajatest, kahjuks. Me ei saa rääkida õigustamatust erikohtlemisest seal, kus esinevad sellised probleemid nagu vähene teadlikkus ja kinnistunud eelarvamused. Nende eitamine viib probleemide süvenemiseni ja maksab meile kõigile kätte.
Tundub, et Eesti poliitikute vähene soov rääkida venekeelsete inimestega just neid huvitavatel teemadel on seotud teatud rahvusliku jonniga. Aga miks peaks? Meil on ju üks riik, kõik tahavad elada hästi, kehtivad üldinimlikud väärtused, ütlevad nad. Kui rääkida veidi vene kooli tulevikust või näiteks keelepoliitikast, siis tekib kohe probleem. Neil teemadel suudetakse argumenteerida kas kaitsereaktsioonina järjekordsele Eesti süüdistamisele või siis, kui keegi puhub üles riigisisese konflikti. Teemadega oleks aga vaja tegelda pidevalt: selgitada inimestele Eesti riigi seisukohti, eesmärke ja tegelikku motivatsiooni kasvõi vene kooli reformimisel. Viimases asjas pole tehtud piisavalt jõupingutusi, mille tagajärjel on tekkinud suuresti teadmatusel rajanev vastuseis.
Kõnetades venekeelseid valijaid neile arusaadavalt, ei anna Eesti poliitik järele oma põhimõtetes ega kaota väärikust eestlasena, vaid üksnes aitab sihtrühmal paremini mõista Eesti poliitikat ja tugevdada usku meie riiki. See on kindlasti tänuväärne ja vajalik tegevus.
Pronkssõduri teema ei ole enam õnneks päevakorras. Poliitiline olukord on seitsme aastaga oluliselt muutunud, inimesed ootavad uusi lahendusi. Eesti parteidel on praegu hea võimalus ümber hinnata oma lähenemist venekeelsetele valijatele ja teadvustada, et erakonna (eriti võimul oleva) sõnumitel ja tegudel on vahetult enne valimisi ja valimistevahelisel ajal suur mõju Eesti ühiskonna lõimumisele. Suurendades rahvusvähemuste poliitilist lõimitust, lammutame ühtlasi ühte viimastest bastionidest, mis takistab meie teed sidusama ja ühtsema Eesti ühiskonna poole.