Pensionär Mati Pallasma leiab, et viltuminekute puhul pole häda niivõrd mõistuses ega võimu puudumises, kuivõrd riigikogu mentaliteedis ja eetikas.
Mati Pallasma: oinapäeva oodates
8. jaanuar 2014, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalehes Põhjarannik ilmus 23. novembril riigikogu liikme Kaja Kreismani artikkel «Maavarade kasutamisel tasuks Eestil järgida Rootsit». Tähelepanu äratas konstateering «Rootsi riik saab põhilise tulu kaevandustegevusest ettevõtte tulumaksu kaudu, mida maksavad kõik ettevõtted ja mille suurus on 25 protsenti kogutulust».
Eeskuju Rootsilt oleks muidugi paljuski võtta, kuid selles soovituses vajaksid alla kriipsutamist sõnad «riigi põhiline tulu» ja «ettevõtte tulumaks». Maksudest on meie riigil võrreldes teiste arenenud riikidega hoopis erinev ettekujutus ja ilmneb, et erinevus on koguni maailmavaateline.
Maksudest rääkides on meil kõne all olnud peamiselt üksikisiku tulumaks, vahetevahel on teemaks olnud ka suured tööjõumaksud, kõrged kaudsed maksud ning küsitavused käibemaksumäärades. Maksude puhul on valitsuserakonnad küsimuse alati pööranud poliitiliseks, kuigi tõstatatud on need tavaliselt majanduslikus kontekstis.
Paradoksaalne, et üksikisiku astmelise tulumaksu osas, mis valitsuserakondade väitel olevat neile maailmavaateliselt vastuvõetamatu, ollakse järelikult maailmavaateliselt erineval seisukohal ka kogu arenenud maailmaga, kus astmeline tulumaks on. Nii me siis nuumamegi tulumaksude kaudu rikkamaid, selle asemel et arendada oma maad ja toita oma rahvast, ning pigistame viimaseid kaudsete maksude ja kõrgendatud käibemaksuga. Et asjad pole maksude vallas korras, veel enam, on korrast ära, ütlevad nii spetsialistid kui ka kaine mõistus, kuid see teema on valitsuserakondade jaoks puutumatu nagu püha lehm.
Kahjuks on selline erakondlik jäärapäisus levinud kogu riigiaparaadi tegevusele. Viimasel ajal on Reformierakonda võrreldud omaaegse komparteiga, mõlemad teevad, mida ise tahavad. Tegelikult on olukord tunduvalt hullem – kui omal ajal oli üks partei, kes võis rahumeeli oma tegevust korrigeerida, siis nüüd on (parlamendis) neli parteid, kellest igaüks veab oma suunda ning teise erakonna ettepandut, olgu see kui tahes hea, omaks ei võeta.
Juba aastaid käib elu Eestis valimistest valimisteni, valimistevahelise aja tegevuse aluseks on valijate häälte püüdmiseks koostatud valimisprogrammid (ere näide «Kodukulud alla!»), mis koalitsioonide moodustamisega veelgi lahjemaks muutuvad. Selliselt, tervikpilti kokku panemata ja riigi tulevikuvisiooni omamata oleme jõudnud sinna, kus me oleme – tupikusse. Milles siis asi, kes on süüdi meie elu vähikäigus? Kes vastutab, et enamik viimasel ajal ette võetud reformidest (haridus-, tervishoiu- jne) kas äparduvad või neid ei võetagi ette (haldus-, maksu-). Valitsus, riigikogu, üldsus?
Vaidluste/arutluste eesmärk peaks olema parlamendis mitte partei huvide kehtestamine, vaid koos teadlaste ja spetsialistidega parimate lahenduste otsimine, et täita varem kokku lepitud plaane. Sellises parlamendis arvestataks kõigi liikmete arvamust, sellises parlamendis võib ka ühe inimese pakutud variant osutuda parimaks. Otsuse vastuvõtmisel lähtutakse oma südametunnistusest.
Kuidas käivad asjad meil? Opositsioonisaadikul võib olla Nobelit väärt ettepanek, kuid koalitsioon sõidab sellest ikka üle, sest ettepanek pole «oma», valitsuserakonna saadikul pole tarkust vaja, sest tema eest on otsus juba langetatud valitsuse (õigemini parteiliidrite) tagatoas ning saadiku ülesanne on see vaid heaks kiita. Käsu, mitte oma südametunnistuse ja tarkuse järgi.
Häda pole niivõrd mõistuses (kuigi sageli ei paista seda jätkuvat) ega võimu puudumises, kuivõrd riigikogu(laste) mentaliteedis ja eetikas. Määravaks on muutunud õiges parteis olemine, mitte teadmised, kogu edasine töö käib oma partei võimu kindlustamise nimel. Kui riigikogu saadikutele anda õigus võtta abijõude, siis võib olla kindel, et need saaksid suuremas osas olema ametit õppivad parteikaaslased, mitte spetsialistid.
Kui kultuuriinimesed viimases hädas astuvad ühisrindena välja, siis muude, majanduse ja praktiliste elualade teadjamehed ja -naised eelistavad jääda varju. Kas põhjus on selles, et suur osa neist on seotud palgatööga, mille eest maksab riik ja seepärast ei saa kõike välja öelda, sest keegi niikuinii ei kuula, või ongi tõesti kõik parimas korras, nagu valitsus meile kinnitab?
Juba hulk aega on räägitud, et valitsus ja riigikogu kaugenevad inimesest. Ehk peaksid ka mittekunstiinimesed, eriti spetsialistid ja poliitikast kõrval olevad teadusemehed, tegema veidi kõvemat häält, et neid kuulda võetaks? Ehk aitaks see ka poliitikud tagasi maa peale tuua?