Paratamatult meenutab valdav enamus prantslaste kirjutet kriminaalromaane mingis osas ja määral Georges Simenoni loomingut ning peategelased kuulsat komissar Maigret'd. Või äkki töötavadki Prantsusmaa politseis kindlate parameetritega tüübid – vaiksed omaette nokitsejad, kes vajadusel purskuvad, kuid kindlasti ohtralt joovastavaid jooke ja tubakasaadusi pruugivad?
Pariisis korda loov kriminaalpolitsei major Maxime Revel oleks justkui Maigret kümme aastat hiljem – kopsud vereköhimiseni läbi, närv püsti, lahendamata kuriteod kummitamas. Ja abikaasa – Maigret'l oli mäletatavasti hoolitsev ja armas teinepool – kümnend kadunud, mis tähendab kokkuvõttes räsitud pereelu, sest teismeline tütar käitub kui üks ehtne teismeline käitub.
Revel on probleeme piisavalt, aga saatus lisab neid veelgi: maha notitakse vana ja kuulus laulja, seksuaalvähemuslik, nagu selgub. Ühesõnaga, mõrvar tuleb leida võimalikult ruttu. Paraku on kõik parasjagu sassis, kuid igas halvas peitub ka head – juhtumi harutamisel hakkavad hargnema ka vanad, seni lahendamata lood ning niidid viivad Revel' abikaasani.
Eks see «Okas südames» ole tüüpiline üksiku uitaja saaga, kus kenad ja tragid kolleegid peategelast aitavad, totrad ja rumalad ülemused aga takistavad. Ehk on Revel siiski liiga raskemeelne isegi põhjamaise lugeja jaoks, aga kuskil pole kirjas, et elu peab olema kirev ja rõõmsameelne.