Evelyn Kaldoja: asendamatu kultuurikogemus tuleb reisilt põrguauku

Vahel satuvad välisuudisteajakirjanikud ka paikadesse, kus on tõesti põnev. Ainult et mõnel pool, näiteks Afganistanis, võib põnevust liigagi palju olla. Foto: Raigo Pajula

Kui Tagurpidi-Ants oleks välisuudiste toimetaja, ütleks ta kohe kindlasti, et komandeering ongi ideaalne puhkus.

Esiteks seetõttu, et puhata kohe kindlasti ei saa. Lennuk kipub ikka väljuma kas kell 6.15 hommikul või sihtpunkti jõudma südaöö ringis või siis eriti kirgastel päevadel väljub lennuk kell 6.15 hommikul ja jõuab sihtpunkti südaöö ringis, sest transiitlennujaam on mattunud vaenulikku ilmastikunähtusse.

Liigsele unevõimalusele ei maksa loota ka tööreisi lennuvabadel päevadel. Ka uinak kitsa istmevahega lennukis võib unelmaks muutuda. Näiteks kui nelja päeva sisse mahub kokku viis unetundi, neist kaks Kabuli lennujaama ees pingil.

Teiseks, 90 protsendil juhtudest suundub ta kohta, mida rahva rõhuv enamus vabal tahtel ei väisaks. Ei, need pole sõjakolded. Pigem hallid majad bürokraatiapealinnades, kus tarmukalt toimetab ametnikkond – rass, kelle tegevuse ja olemuse mõtestamisel aitab tihti pigem vogoni karakter «Pöidlaküüdi reisijuhist galaktikasse» kui «Jah, härra peaministri» Sir Humphrey.

Kolmandaks, see kümme protsenti, mis viib välisuudiste toimetaja turistide seas armastatud kanti, juhtub pea eranditult turismikõlbmatul hooajal. Nii valimisi kui suurmeeleavaldusi iseloomustab asjaolu, et need toimuvad poriperioodil, kui rahva enamus paikneb sissekirjutusjärgses asulas ning on häiritud nii lõikavast jahedusest väljas kui soojusega kaasnevatest küttearvetest toas. Haruldasi kohti, kus korraga nii päikesepaiste, rahvarahutused kui valimised, iseloomustavad enamasti mõõdukas lugejahuvi ning veelgi mõõdukam ajakirjanikuhuvi suunduda kohta, kus kõigist liigagi tõenäolistest halbadest sündmustest käib reisikindlustuse alla vaid soojamaa kõhulahtisuse ravi kohalikus haiglas klistiiri ja erinevatest hepatiitidest saastatud terariistadega.

Neljandaks, normaalne puhkusereis annab võimaluse korraldada plahvatus sõprade kirjakastides kogemata sadu kordi saabuma pandud «Kontorist väljas»-automaatvastusega ning ise samal ajal välja lülitatud telefoni kõrval raamatut lugeda. Tööreisil kujuneb internetiühendusest kiiresti kinnismõte nii välitöödele saadetule kui kodumaal juba mitu tundi lugu ootavale toimetajale. Sestap tasub olukorras, kus Ukraina hotelli konverentsikeskuses internetti pole, seada pikemalt kaalumata sammud traadita internetiühendust pakkuvasse allkorruse striptiisibaari – kui hästi läheb, jõuab lugu Tallinna enne trükitähtaega ning esirealauas tööd murdvast naisajakirjanikust heitunud tantsijad lükkavad oma šõu alguse edasi.

Viiendaks ja peamiseks: ükski turist ei saa mitte kunagi ja mitte kusagil nii ohtralt teravaid inimkultuurielamusi kui ajakirjanik.

Sa võid olla südamepõhjani liigutatud, kui Medininkai veretöö ainus ellujäänu võtab su oma invabussile ja viib vaatama piiripunkti, kus ta 20 aastat tagasi OMONilt kuuli pähe sai.

Või hirmunud, kui kommunismist islamisse pöördunud soomlane saadab sulle keset ööd ähvardussõnumeid. Iseeneselgi tuleb pisaraid tagasi hoida, kui Kolõntari mürgimudas kogu senise elu kaotanud naine toda saatuslikku päeva kirjeldab.

Suurtest puudujääkidest teiste kultuuride mõistmisel annad sa endale aru alles pärast pikka vestlust afgaani ajakirjanikuga NATO peakorteri pressialal. «Lähme sinna tagaruumi,» ütleb afgaan keset morbiidset ja igati väärikat jutuajamist sõja tsiviilohvritest. «Miks?» pärid jahmunult. «Sest siin, teiste afgaanide nähes, ei saa ma sind suudelda,» sosistab tume kolleeg enesekindlalt.

Kuu hiljem tõded tüdinult, et ka tema pole suurem asi kultuuriülene tõlgendaja. Sest kuigi kirehetke NATO hallide seinte vahel ei saabunud, kirjutab ja helistab ta sulle pidurdamatu agarusega.

Aga kõik on õpitav. Nii tõded sa, kui viid ühel varahommikul karmi põhjamaise rangusega rumeenia taksojuhi Bukaresti Henri Coanda lennujaamas selleni, et ta ise pakub sulle altkäemaksu, et sa hotellile ja politseile tema petukatsest ei teataks.