Kellega teeme diplomaatilist vahetuskaupa?
Juhtkiri: autopiloodi aasta
2. jaanuar 2014, 12:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikalises politoloogias on olemas ingliskeelne mõiste standard operating procedures (SOP), eesti keeli «tavaoleku toimimisreeglid». Teisisõnu see, mille abil süsteem end ülal peab ja oma asju korraldab. Eestit ootab nende reeglite katsetamise aasta.
Suure tõenäosusega vahetub 2014. aastal meie tähtsaim poliitiline ladvik: peaminister, välisminister, võib-olla teisedki. Vahetub volinik, ümber segatakse eurosaadikute kaardipakk. Kõik see on tõsiseks katsumusteks Eesti erakondade SOPdele.
Katsumust võimendab asjaolu, et see kõik hakkab toimuma nii vähese etteteatamisega ja nii vähe avalikult kui vähegi võimalik. Poliitikast on saamas omaenese ohver. 20. sajandi rusikareegel oli, et tundlikke teemasid ei arutata avalikult. 21. sajandi rusikareegel on, et kõik, mida arutatakse salajas, jäävad tundlikeks teemadeks. Muutuste keerises on tasakaalu leida keerulisem – kuid väikeriigi sisemise ja välimise stabiilsuse jaoks seda olulisem.
Esialgu on meil vaid ended. Igor Mangi masti mees võiks Andrus Ansipi Sotši olümpiale minemisest välja lugeda gambiidi eesmärgiga maanduda Euroopa Komisjonis naabrusvoliniku toolile. Ansipi ammune Kesk-Aasia-lembus saab Ukraina-järgsetes oludes vaid kasuks tulla. Arvestades Ansipi lubadust lahkuda, tuleb Reformierakonnal (RE) leida uus peaminister. Enne aga ehk isegi kaabu, kust uus peaminister välja võetakse. Puu otsas troonipärijaid REs ei kasva – eriti kui uskuda vihjeid, et Urmas Paet sooviks minna Euroopa Parlamenti.
Uus peaminister peab lootma tähtede seisule. Ühiskond peab hakkama usaldama isikut, kes suure tõenäosusega pole varem peaministri ametit pidanud – ega ole võib-olla olnud ministergi. IRL peab jagu saama kiusatusest nõrgenenud RE-le nuga selga lüüa. IRL peab seejuures tegema näo, et tema juhtkond kuue ministriga on partei jaoks suurem varandus kui Eerik-Niiles Kross. RE peab üle saama kiusatusest teha hädakoalitsioon Keskerakonnaga – ja vastupidi. Sotsiaaldemokraadid peavad saama üle kiusatusest teha mitte midagi.
Meedia ei tohi järele anda kiusatusele kõik jamad uue peaministri kaela nuhelda. Vähe neid ei ole, majanduskasvu kadumisest väljarände ja ääremail loodusseaduste poolt teostatavale haldusreformile.
Suur proovikivi on sidepidamine välismaailmaga. Ansip on ülemkogude raudvara ja ilmselt ainus Angela Merkeli jaoks tuttav eesti nägu. Meie ääremaisust rõhutab Carl Bildti ja Radek Sikorski paarisrakendi elavnemine, mis varsti väisab Iraani. Urmas Paet ei ole selles isegi viies ratas.
Sogases vees muutuvad tähtsateks SOPdeks rituaal ja tseremoonia. Pakkuda võib neid piirilepe, mis asjade libedal kulgemisel võib olla Eesti jaoks stabiliseeriv. Kuigi vastamata jäävad kõik põhilised küsimused, neist peamine: kellega teeme diplomaatilist vahetuskaupa, kas oma heauskse lootusega tulevikule või Venemaaga?