Mitme vaatleja hinnangul luhtas USA president Barack Obama lõppeval aastal võimaluse jätta endast maha pärand. Obamal on Valges Majas küll ees veel kolm aastat, kuid tema olukorda võib võrrelda mägironija omaga, kes on eelmäestikku läbimata kohe tippu jõudnud ja nüüd vaevleb aklimatiseerumisraskustes.
«See algas suure lubadusega ja lõppes sama suure pettumusega,» märkis Washington Posti poliitikaajakirjanik Chris Cillizza, kelle hinnangul oli 2013 halvim aasta Ühendriikide presidendi Barack Obama jaoks. Obama luhtas oma teise ametiaja esimesel aastal võimaluse jätta endast maha pärand, põhjendas Cillizza.
Kahtlemata kirjutab Obama end ajalukku kui ajalooline president, olles esimene mustanahaline Ühendriikide riigipea oma 42 kolleegi seas, kuid Cillizza pidas silmas midagi muud – presidendi saavutusi.
Tõsi, lõplikku hinnangut Obama presidentuurile anda ei saa, kuna tal on veel kolm aastat enda tõestamiseks. Ka ajaloolased rõhutavad, et USA presidentide tööd saab hinnata alles aastaid pärast ametist lahkumist. Viis aastat Valges Majas on siiski piisav esialgseteks järeldusteks.
Alustada tuleks 2008. aastast, kui presidendivalimiste kampaania käigus lubas Obama suuri muutusi ning ajaloolise võidu järel ootasid tema toetajad kiireid ning jõulisi tegusid, kõrvutades teda juba siis ajalooliste suurkujudega. Säärast riigipiire ületavat lummust esineb harva ja seda võis tunnetada ka Eestis.
Juba enne presidendiametisse asumist valis ajakiri Time Obama aasta inimeseks, sama tiitel anti talle ka 2012. aastal. Viimasel viiel aastal maailma mõjukaimat inimest valinud majandusajakiri Forbes on Obamat tiitli vääriliseks pidanud koguni kolmel korral. Samuti anti Obamale neljanda USA presidendina Nobeli rahupreemia kõigest vähem kui aasta pärast ametisse vannutamist 2009. aastal.
Võlu ei vähendanud ka see, et Obama polnud tegudega oma suurkuju väärtust tõestanud. Piisas, et ta kehastas muutusi ja positiivset tulevikku ajal, mil USA viskles aastakümnete suurimas majanduskriisis. Keegi ei tahtnud, et lootus neilt ära võetakse.
Näis, et Obamal on alati varuks õige väljend, lause, mis sobis tema mõttega nagu valatult. Kui muidu sõnaosav Obama ka õigeid sõnu ei leidnud, võis ta alati välja käia oma loosungi «Jah, me suudame!». Ja see töötas.
Lootustandvalt alustanud Obamas nähti tõelist suurmeest, kes saavutab soovitud tulemuse isegi siis, kui ta ei tea täpselt, kuidas seda teha. Seda loeti tema kui juhi salapäraks. Obamat – või Barryt, nagu sõbrad ja pere teda kutsuvad – peeti justkui parimaks õpetajaks, kes teab, mis avaldab mõju ja mis mitte.
Obamal, kes mõistis selgesti, et isiklik kuvand tuleb poliitilise sõnumi edastamisel kasuks, oli ka harukordset sarmi, mille puudumine on nii mõnedki suurmehed mõistnud omamoodi üksindusse. Kõik pilgud olid suunatud talle ja Obama näis seda vähemalt avalikult nautivat.
Lõppeval aastal on nii mõndagi muutunud. Esiteks on tunda väsimuse kasvu. Näib, et lootus pole enam päevakorras ning Obamat hinnatakse tema tegude järgi, pidamata teda enam üliinimeseks ja ideaalpresidendiks. Üha rohkem inimesi vaatab Obamale vidukil silmi otsa, nagu ei tunneks nad teda enam äkitselt ära või oleks avastanud tema näo tagant teise. Ühe identiteedi alt on paljastunud teine, tõelisem, aga ka rahutusttekitavam.
Võrreldes 2008. aastaga, kui Obama lubas päästeinglina Ameerika vabariiklaste ikke alt vabastada, taastada pettunute kaotatud usu ja uhkuse ning päästa koduplaneedi, on toona inspireerivalt mõjunud Obama paljugi oma särast kaotanud.
«Ta ei näi presidentuuri nautivat. On kordi, kui ma mõtlen, et Obama tegelikult vihkab poliitikat, see pole lihtsalt tema veres,» märkis Woodrow Wilsoni keskuse analüütik Aaron David Miller hiljuti ajakirjas Foreign Policy.
Paljud ameeriklased, kes ülistasid Obamat kui uue poliitikute põlvkonna tõrvikukandjat, on tema poliitikas pettunud, kuvand Obamast kui poliitika superstaarist ning lootuste ja muutuste kehastusest on mõranenud.
Viimastel andmetel annab Obamale presidendina positiivse hinnangu ligi 43 protsenti erinevatele olulisematele uuringutele vastanud ameeriklastest, vastupidisel arvamusel on veidi üle 53 protsendi. Obama majanduspoliitikat peab edukaks 39 ja välispoliitikat 43 protsenti ameeriklastest.
Alla maagiliseks peetava 50 protsendi langes Obama toetus juba vähem kui aasta pärast ametisse astumist, kui viidati ennekõike presidendi sõnade ja tegude konfliktile ning vähestele käegakatsutavatele saavutustele.
Kõigil on puudusi, kuid rõhutatakse, et keskenduda tuleb voorustele. Obama puhul koondus tähelepanu juba enne presidendiks saamist liigselt voorustele, puuduste ilmnedes on tema vooruslik kuvand aga kõikuma löönud ning üha enam otsitakse nii vabandatavaid kui ka andestamatuid vigu.
Obama on olukorra ise hästi kokku võtnud sõnadega, et valitsemine on keerulisem kui valituks saamine. Tema olukorda võib võrrelda ka mägironimisega – Obama jõudis tippu enne eelmäestikku nii-öelda läbi töötamata ja tipus tabasid teda aklimatiseerumisraskused.
Vaadates valimislubadusi nii 2008. kui ka 2012. aastast, on sõltumatute vaatlejate kalkulatsioonide kohaselt Obama enam kui 500 lubadusest täidetud 241 ehk 45 protsenti, millest olulisemad on Iraagi sõja lõpetamine ja Obamacare’iks ristitud tervishoiureform.
Lubadust on Obama murdnud 117 juhul, mis teeb kõigist välja antud vekslitest veidi üle viiendiku. Näiteks on talle ette heidetud suutmatust taastada ameeriklaste lootus paremale tulevikule ja tuua kaasa muutusi riigivalitsemises.
Ülejäänud lubadused on lõppenud kompromissiga, takerdunud või veel töös. Paljud algatused on jäänud toppama Kongressi, kus Obama ametiaja alguses olid mõlemas kojas enamuses veel demokraadid, kuid 2011. aastal haarasid alamkojas kontrolli vabariiklased.
Lõppeval aastal on Obama mõneti kinnitanud teise ametiaja needust. Obamat pole küll tabanud sellised skandaalid, mis mõjutasid tema eelkäijaid teisel ametiajal, näiteks Ronald Reagani Iraan-kontra afäär, Bill Clintoni Monica Lewinsky skandaal, Richard Nixoni Watergate’i juhtum, kuid näiliselt pingevabam teine nelja-aastane ametiaeg, kui tagasivalimise pärast enam muretseda pole vaja, on toonud talle mitmeid tagasilööke.
Aasta alguses ei suutnud demokraadid ja vabariiklased majandusprobleemide ületamises kokkuleppele jõuda ning Ühendriike ähvardas n-ö fiskaalkuristikku langemine, mis paljude ekspertide sõnul tähendanuks nii USA-le kui kogu maailmale uut majanduskriisi. Viimase minuti kokkuleppega õnnestus seda siiski vältida.
Kevadel puhkes aga skandaal USA maksuameti ümber, kui selgus, et selle ametnikud on ebaõiglaselt valinud erikontrollide sihtmärgiks vabariiklaste ühendusi. See tekitas vabariiklastes tõsist raevu ning Obamat süüdistati poliitiliste rivaalide tahtlikus vaigistamises.
Juunis sai alguse NSA skandaal, kui endine luuretöötaja Edward Snowden avalikustas selle julgeolekuasutuse jälgimissüsteemide ulatust paljastavad dokumendid, mis annavad tunnistust ka võimuliialdustest ja sellest, et USA on luuranud oma liitlaste järele.
Kuigi Obama kinnitas, et luureorganisatsioonide töö ongi luurata ja see on kõigi USA-le sõbralike riikide huvides, tekitasid kõrgete Ühendriikide julgeolekuametnike ning ka Obama kohati arrogantsed väljaütlemised liitlasriikides raevu.
Kuna väidetavalt on Snowdeni käes olevast 58 000 failist avaldatud vaid kõigest protsent, võib skandaal veelgi paisuda. Eeldades, et kõige olulisem info avaldati esimesena, võib see vaikselt ka vaibuda, nagu juhtus Wikileaksi puhul.
Võidu NSA skandaalis teenis Kreml, kes USA hoiatustest hoolimata pakkus Snowdenile varjupaika ja igal võimalusel Ühendriikide üleastumistele tähelepanu juhib. Veel ühe võidu sai Vene president Vladimir Putin panna tasku siis, kui Obama teatas kavast rünnata Süüriat, et karistada Bashar al-Assadi režiimi keemiarelva kasutamise pärast.
Lubadusest sekkuda Obama taganes, see võimaldas Putinil oma liitlasest Assadi mõjutada keemiarelvadest loobuma. «Kõigi jaoks, kes jälgivad selle aasta malemängu Süüria ja NSA lekete vallas, on selge individuaalse võimudünaamika muutumine,» põhjendas Forbes toimetuse otsust nimetada lõppeva aasta mõjukaimaks inimeseks Obama ees just Putin.
Saksa nädalakiri Spiegel lisas, et Obama näitas end Süüria küsimuses «impotentse globaalpolitseinikuna». Obamast jäi mulje kui riigijuhist, kes on kaotanud rooli, riigimasin võbiseb ja kihutab, kuid rooli ei ole ja juht ei tea, kuhu ta kihutab.
Ka aasta lõpp ei kujunenud Obamale kergeks. Tema suurim sisepoliitiline saavutus – tervishoiureform ehk taskukohase tervishoiu seadus – põhjustas vabariiklaste ja demokraatide vahel taas tüli, mis tõi sügisel 16 päevaks kaasa föderaalvalitsuse töö seiskumise ja tõstatas küsimuse, kelle käes on kontroll.
Viimasel minutil õnnestus aga ära hoida USA tehniline maksejõuetus, kui Kongress võttis vastu seaduse, mis lõpetas tööseisaku ning andis valitsusele loa edasi laenata. Selline lahendus on aga ajutine, pidev poliitiline kemplus tähendab, et ameeriklased võivad uue valitsusseisakuga silmitsi seista juba tuleval aastal.
Enne kui avalikkuse tähelepanu pöördub 2016. aasta presidendivalimistele, toimuvad algaval aastal USAs Kongressi vahevalimised. Need tähendavad Obama jaoks ilmselt akna sulgumist olulisemate seadusemuudatuste läbisurumiseks, mistõttu usuvad paljud, et suuri asju Obama enam korda ei saada.