Kui lõppeva aasta kohalike omavalitsuste valimised üldises plaanis tõepoolest midagi suurt ei muutnud, siis ei tasu sellest ometi välja lugeda, et meie ühiskondlik hoone on vundamendist viimase katusekivini püsivaks rajatud.
Ebakindluse ajastu inertsed valimised
31. detsember 2013, 15:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Antiikaja Ateena kindral ja ajaloolane Thukydides on oma «Peloponnesose sõdades» öelnud, et see, kes ei osutu demokraatia tingimustes valituks, saab end alati lohutada mõttega, et valimistel võidi mingil kombel sohki teha.
Umbes 2400 aastat hiljem, Eesti tänavuste kohalike valimiste ajal oli õhk sohisüüdistustest tiine. Etteheiteid tehti peamiselt administratiivse ressursi massiivse ärakasutamise kohta valimiskampaanias, kuna iga lahtiste silmadega vaatleja võis seda sama hästi kui ise näha.
Ajastu vaimule kohaselt võiks veel tagantjärele targanagi umbes poolte oktoobrikuu päevade kohta hüüatada «Ei ole võimalik!» ning ahastada selle üle, kui mõttetult raha tuulde lennutati, milliseid labaseid etendusi valijale korraldati ning kui vähe kogu aurust läks Eesti tegelike probleemide arutamiseks. Kuid taas üht aastaringi kokku võttes on kohane kaeda pilti veidi kaugemalt ning nentida ausalt, et tulevikus kirjutatavas Eesti ajaloos 2013. aasta kohalikud valimised ilmselt millegi väga tähelepanuväärsega pildile püsima ei jää. Need valimised ei toonud kaasa pöördelisi muutusi, vaid isegi neis väikestes üllatusmomentides jäi kõlama: business as usual.
Väikesed nihked
Ei nihkunud ju võimutüvi oma senisest asukohast ei Tallinnas, Tartus, Narvas ega Pärnus. Ei toonud kohalikud valimised kaasa maavärinat üle-eestilise poliitika areenil. Valgusvihku sattusid mõned uued nimed, nagu Eerik-Niiles Kross, Jevgeni Ossinovski, Hannes Hanso, kuid nemadki on tegelikult meile mitmes vallas ammu tuntud figuurid, kes tavapärasest raamist veidi kaugemale kõndinuna ka eredamalt silma jäid. Tumehalli taeva taustal mõjub iga heledama tulukese ilmumine kui välgulöök.
Mis puudutab aga talumatu nahaalsuse piiril või puhuti ka selgelt üle võlli võtetega kampaaniategemist, siis millegipärast näib kohe pärast valimisi ja ka veidi aega hiljem alati, et just seekordne võitlus oli see kõige verisem ning et just nüüd, lõpuks ometi peab ju midagi radikaalset ette võtma. Et tulevikus kujuneks demokraatia pidupäev helgemaks. Et juba järgmistel valimistel ilmuksid kandidaadinimekirjadesse riiklikult mõtlevad tippmehed ja -naised, kes asjalikult sisuliste probleemide üle arutledes, puhaste kätega ja omakasupüüdmatult Eesti põlve uueks looma tahaksid asuda. Valijal on siis lausa rõõm nende seast kõige väärikamad oma esindajateks välja sõeluda.
Et lootus sureb viimasena, jääme seda muidugi põnevusega ootama. Realistlikum on aga tõdeda, et äsjased valimised kulgesid suures plaanis Eestis aastatega väljakujunenud tavade ning standardite järgi. Kui paar drooni- ja nukutehnilist innovatsiooni kõrvale jätta, ei ehmatanud seekordne kampaania millegagi rohkem kui tunastel kordadel. Ning suured narratiivid, mis on meie strateegilise kommunikatsiooni raudvarasse kinnistunud, olid kõik taas platsis. Venemaa üritab valimistulemusi mõjutada? Check. Erakonnad on tegelenud enda hämara rahastamisega? Check. Kahtlused hämaras rahastamises ei vii jälle mingite tõsiste tagajärgedeni? Check. Eestlaste lemmikerakonnad ei suuda millegagi hõlmata venekeelset valijaskonda? Check…
Volatiilne eelmäng
Millest aga palju ei kõneldud: valimiste korraldus oli sujuv. Inimesed said takistusteta hääletusel osaleda, erinevalt paljudest maailma riikidest ei ole ammu olnud erilist kahtlust selles, kas ametlik valimistulemus vastab inimeste avaldatud tahtele. Need üksikud häälteostmise katsed, mis Eestis välja on tulnud, kinnitavad erandi rollis meil 1992. aastast kujunenud vabade ja õiglaste valimiste traditsiooni.
Puhtalt sellel tasandil – jällegi erinevalt paljudest teistest maadest – ei ole siinse demokraatliku valitsemisvormi legitiimsusel häda midagi. Ja seda polegi nii vähe. Vabad ja (suhteliselt) läbipaistvad valimised on meie praeguse elukorralduse vundament, nii nagu nende puudumine oli Nõukogude Liidu eksisteerimise aluspõhi.
Kui üldises plaanis need valimised Eestis tõepoolest midagi suurt ei muutnud, siis ei tasu sellest ometi välja lugeda, et meie ühiskondlik hoone on vundamendist viimase katusekivini püsivaks rajatud. Kogu möödunud poliitika-aastale võib vabalt üle kanda Marju Lauristini lause tema suurepärasest usutlusest Müürilehes: «Postmodernse oleku üks põhitunnuseid on ebakindlus.»
Sest õigupoolest on ju meil olnud äärmiselt volatiilne poliitika-aasta, tegelikult mitugi viimast aastat. Näiteks tänavusele Reformierakonna sisevalimiste võltsimisskandaalile, mis viis parteist endise välisminister Kristiina Ojulandi, ei leia Eestis õigupoolest varasemast midagi võrdlemisväärset. Pole siis imestada, et sotsioloogid ja ajakirjanikud nuhutasid enne valimisi õhku ning ootasid päris siiralt, et pärast NO99 «Ühtse Eesti» häppeningi, pärast Silvergate’i, pärast vabakonna protestiavaldusi, pärast Taimi Sambliku ülestunnistusi oravapartei juhatuse valimiskriisi kohta, pärast Tarmo Lausingu avaldusi Keskerakonna sularaha-kilekottide asjus võiks rahva pahameelest lõpuks ometi sündida tõusulaine, mis pühib valimispäeval prügikasti vähemalt selle kõige ebameeldivamalt lehkava poliitkõntsa. Ootustele oli määratud selleks korraks vaibuda hiljemalt 21. oktoobri varahommikul, ent kindlasti mitte kustuda.
Maratoni start
Valimiste toimumine on kõigi ühiskondlike protsesside tugev katalüsaator. Kui mõni trend on näiteks suutnud pinnaalusena hoomamatult jõudu koguda, võidakse see kampaania käigus halastamatult nähtavale rebida. Kui Eesti tuntumaid valitsuspoliitikuid kogub valimistel 29 häält, võib järgmiseks selguda, et ta asub toimetama rabedalt ning on ülejärgmiseks juba ministrikoha kaotanud. Isegi kui Rein Langi valimistulemuse ja «täiskuunovembri» sündmuste vahel pole põhjuse-tagajärje seost, vajab poliitikas osalejate häälekapital ikkagi pidevat ülekinnitamist ning sind kaalutakse alati sellega, mitu toetajat sul viimasel korral leidus.
Kohalike valimistega on ju antud stardipauk mitmeaastasele valimismaratonile, mis kahtluseta toob lõpuks kaasa palju suuremaid nihkeid, kui sügisel näha saime. Euroopa Parlamendi valimised 2014. aasta mais on meie poliitilises menüüs juba väljakujunenud maitsebuketiga roog, kus esile kerkivad individuaalsed kangelased-häälemagnetid, läbikukkumised aga lähevad enamasti parteide kraesse.
Kuue piires arvutades on võitjad-kaotajad ka märksa nähtavamale seatud kui kohalike valimiste tulemustes, kus üldise häälte arvu kõrval loevad ka võimuliidud suuremates omavalitsustes, volikogujuhid ja vallavanemad. Europarlamendi tulemuste kuuetükiline pusle on seda põnevam, et selle seisu pealt vaid mõni kuu hiljem algab ka 2015. aasta kevadiste riigikogu valimiste kampaania.
Sellele annab varjundi aga juba Eesti tuntumate poliitikute isikliku saatuse teema: kas praegusest peaministrist Ansipist saab näiteks sügiseks Euroopa Komisjoni volinik ning kes tahab sellisel juhul olla Reformierakonna Mari Kiviniemi – poliitik, kes tõstetakse toetust kaotava erakonna tüürile eelteadmisega, et horisondil kumava valimiskaotuse tõeks saades jääb ta tähelend üürikeseks. 2016. aastal on aga ees presidendivalimised, kus praegune riigipea osaleda ei saa. Lauristini sõnastatud postmodernistlik ebakindlus leiab seega väljenduse Eesti juhtimise küsimuses. Aeg, kus meil on vapiloomadeks Euroopa Liidu praegustest valitsusjuhtidest kõige kauem ametis püsinud peaminister ja sama hästi kui konkurentsita teise ametiaja saanud president, hakkab lihtsalt lõppema. Personaalküsimus annab eelseisvale katkematule valimishooajale paratamatult inimliku näo.