Carri Ginter: 2013 kui olukorraga leppimise aasta

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vandeadvokaat Carri Ginter.
Vandeadvokaat Carri Ginter. Foto: Liis Treimann

Miks eestlased on harjunud leppima olukorraga, millega ometi ollakse rahulolematud, arutleb Carri Ginter Postimehe arvamusportaalile kirjutatud aastalõpumõtiskluses.

«Kui mõisnik prantsuse talupoega piitsutada lasi tõi too pika noa ja pussitas mõisnikku. Eestlane tõi pika nööri ja poos end aida all üles.» Kuigi liialdatud, võimaldab see ühe vana mehe poolt toodud stereotüüp tuua paralleeli tänase olukorraga.  Riigikohus, president, õigus- ja majandusteadlased, ettevõtjate esindajad ja kodanikeühiskonna esindajad on väljendanud rahulolemast sellega, kuidas seadusandja otsuseid vastu võtab. Põhinedes usul ja vääramatul eeldusel, et eelnõu ettevalmistajal on õigus – või vähemalt uskudes sellesse, et koalitsiooni püsimine poolthäält nõuab.

Vastusena üleskutsetele asju rohkem läbi mõelda ja läbi arutada põhimõttel «Tark ei torma», on tugevnenud retoorika, kus muretsejaid lihtsalt mõnitatakse, kui euroskeptikuid, populiste, maksupettureid ja muidu tagurlikke ja küündimatuid ja ebaeetilisi tüüpe. Õigusloome põhiseaduslikud piirid ja võimude lahususest tulenev kohustus kriitikat taluda ununevad üldisesse vahtu. «Eesti edu põhinebki julgetel otsustel, mis on tehtud kiiresti,» selgitas üks väikeettevõtja õhtusöögilauas. «Kui me oleks kõike analüüsinud, ei jõuaks me mitte kuhugi,» lõpetas ta. See seisukoht põhineb lihtsustusel, kus põhjus ja tagajärg segunevad.  Õige otsus minevikus ei tähenda, et ka kõik tulevased läbimõtlemata otsused osutuvad õigeks. See, et kunagi on tehtud õigeid otsuseid, ei tohiks olla carte blanche lubamaks endale mida iganes. Või siiski?

Tõepoolest on õhus näha ka teisi (olukorraga) leppimise märke.  Kuidas muidu seletada seda, et riigikogu on justkui harjunud sellega, et minister neid (olgu siis üldjuhul opositsiooni saadikuid) ja teisi põhiseaduslikke institutsioone lahtise käega riigikogu puldist alavääristab. Vähemalt ei ole kuulda, et sobimatule sõnakasutusele oleks juhitud kellegi tähelepanu.

Kui mõned valitsuse liikmed riigikogu ette satuvad, on raske leida stenogrammi, kus ei peegelduks koolikiusajalik käitumine. Näiteks väärtushinnangud riigikogu liikmete küsimuste kvaliteedile: «…mitu inimest on siin küsimust esitanud, lugedes ette varem koostatud tekste, mis ei haaku saalis räägituga» või «Mul ei ole pastakat, et üles kirjutada tema kõiki pärleid.» Sarnaselt kõlas riigikogu puldist: «Mina ei saa aru, miks riigikontroll ei vali, mida ta paberile paneb. Ükskõik, mis keegi kuskilt oskab välja pastakast imeda, see ka esitatakse.» Võiks ju arvata, et lugupidamatus riigikogu või muu sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni vastu on lugupidamatus Eesti Vabariigi vastu, mis on lubamatu?

Siia haakub presidendi intervjuust etteheide, et Eestis on liiga palju halvustavat suhtumist meie riiki. Just võimurite tsiteeritud kõnepruuk taastoodab halvustavat suhtumist Eesti riiki. Inimestel on raske riiki ja riigivõimu kandjaid igapäevases kõnepruugis eristada. 

Võiks arvata, et reaktsiooniks on see, et riigikogu tajub olukorda, kuhu ennast leplikkuse ja allaheitlikkusega on märgitud, toob poomisnööri asemel välja oma tööriistakasti ja toonitab selle abil oma tasakaalustavat rolli ja vastutust võimude lahususes. Võiks ju nõuda mõnelt seaduseelnõult senisest kõrgemat kvaliteeti. Tõepoolest leidus üksikuid koalitsiooni liikmeid, kes hoidusid 1000 eurot ületavate tehingute raporteerimist nõudva seaduse eelnõu toetuseks hääletamast. Mõned hääletasid lausa vastu.  Tunnustuse asemel saabus leplikkuses täiesti uus tase ning fraktsiooni protokolli ilmus kuldne lause «Taunime eelmise nädala K. punast hääletust, sest oli kokkulepe!»Erakonna parlamendisaadikud häbimärgistavad teist, kes hääletas vastavalt südametunnistusele, mitte vastavalt kokkuleppele? Õhus on tunda skandaali hõngu? Ei midagi üllatavat, sellega on lepitud.

Kui paljuga me oleme valmis harjuma? 2013 vapustas maailma skandaal, kus selgus kogu elektroonilise suhtluse totaaljälgimine ja uskumatul skaalal sekkumine isikute privaatsusesse. Ja juba on kuulda seisukohti, et tegemist on millegi paratamatuga, millega tuleb leppida.  Õllelauas seostatakse poliitikute ebamõistlikku käitumist ja järeleandmiseid tihti retoorilise küsimusega – kelle käes on tema KGB toimik?

Kuidas välistada seda, et uus infoportfell ei halvenda veelgi otsuste kvaliteeti? Kodanikud, kes räägivad «kui ei ole midagi varjata, pole põhjust karta jälgimist», eksivad. Kui me lubame valimatult ja varjatult lausjälgida, ei tea me õige varsti, kas meie ühiskonnas olulised inimesed käituvad ja otsustavad oma siseveendumuse järgi või tehakse otsuseid juba kellegi teise tahtmise järgi.

Avalikkus ei saa varjatud tegudest ega otsuste tegelikest motiividest kunagi teada. Arvestades eestlaste kogemust toimikutega lähiminevikust usun, et selle teema juures ei tule leppimine ehk nii kergekäeliselt.  Presidendil on õigus, kui ta ütleb, et riik pole loll, vaid uskumatult hea. Rõhutatud vahetegu riigil ja selle esindajatel tundub aina südamelähedasem. George Orwell rõhutas: «Pettuste ajastul on tõe rääkimine revolutsiooniline akt.» Lepime sellega, et riigi kaitsmine on eesti rahva, kui kõrgema riigivõimu kandja vääramatu kohustus. Võtkem oma kohustusi tõsiselt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles