Roland Kasela: kas jäin hiljaks?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roland Kasela
Roland Kasela Foto: Erakogu

Eesti võiks teadlikult välja arendada unikaalse ühiskonna, mis seab endale uue, realiseeritava eesmärgi, leiab IT-firma Hät Systems juht Roland Kasela Postimehe arvamusportaalis.

On ilmselge, et viimase aasta paariga on Eesti ühiskonnas võimust võtnud rahulolematus tekkinud olukorra suhtes. Ringi vaadates ei tundu nagu põhjust olevat - teedel vurab usinasti järjest rohkem autosid, ehitatakse teid ja maju, kaubanduskeskused murduvad pühade ajal inimmassi all, inimesed on kogukad jne. Samas võib igaüks tunnetada ja näha, et inimeste nägudel puudub ehe rõõm ja silmis sära.

Kas selle põhjuseks võib olla, et hetke Eesti ühiskonnal puudub hea, arusaadav ja realiseeritav eesmärk? Selleks võiks olla SMART reeglitele vastavad sihid, mida jälgides peaksid eesmärgid vastama järgmistele tunnustele: konkreetsus (specific), mõõdetavus (measurable), saavutatavus (attainable), reaalsus (realistic) ja ajastatus (timed).Paljud äriettevõtted on tänaseks aru saanud, et eesmärk on ettevõtte jaoks üks kõige olulisemaid faktorideid, millest saab alguse motivatsioon, mis kandub ka allapoole. Kui seda juhitakse oskuslikult, jõuab see iga valdkonna töötajani ja on tihti oluliselt suurem motivaator kui isiklik boonus. Olen paljudega sellel teemal vaielnud, kui jäänud siiski kindlaks oma arvamusele, et ühiskonnal ja ettevõtel ei ole väga suuri erinevusi, mõlemad on üks ja sama inimeste kooslus ning nende juhtimine.

Siht «jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka» pole ilmselt kunagi vastanud SMARTi reeglitele ja pole töötanud eesmärgi seadmise algusest saadik. Üks suueremaid eesmärke oli 20 aastat tagasi jääda püsima iseseisva riigina, mis on tänaseks saavutatud. Ka vahepealne buumiaeg Eestis võis olla võimendatud sellest, et inimestel oli olemas hea eesmärk.

Eestlane on ülimalt töökas ja ennastpiitsutav rahvas ning on ilmselge, et ilma uue tõsiselt väljakutsuva eesmärgita hakkab seltskond kiratsema ja sisemiselt käärima. Paljude arvates on tegemist tugeva usalduskriisiga poliitika suhtes, mida kindlasti see ka on, aga need on pigem väljundid üleüldisele eesmärgi puudumisest tekkinud kriisile.

Kuna ma leian end olevat täiesti tüüpiline Eesti kodanik, leian vastused iseenda seest ja ümber. Mul on olemas justkui kõik - auto, maja, töö, hobi, pere jne. Aga mis saab edasi? Nagu minul endalgi, on tähelepanu pöördunud kvaliteedi, õigluse ja muudele niisugustele teemadele. On ilmselge ja arusaadav soov liikuda veelgi suurema täiuslikkuse poole. 

Vaadates ringi jällegi enda sees, siis õiglustunne ütleb, et kõik pole korras. Ennist välja käidud väide, et mul on olemas justkui kõik, pole ju tegelikult tõene, sest kõik peale mu perekonna kuulub pangale. Seega see kõik on õhkõrn ja kestab täpselt seni, kuni olen terve ja suudan töötada ning lisaks saada keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Õiglustunne küsibki, et kuidas saab olla nii, et mina, kes ma kõik need aastad olen järjepidevalt tööd teinud, pole kunagi raha maha joonud ega kasiinodes mänginud, vaid ausalt ja edukalt äri ajanud ning seda veel tulemusrikkas valdkonnas, nagu seda IT on, olen ikkagi seisus, kus mul on 60 000 eurot laenu, mida maksan ilmselt elu lõpuni. See tähendab seda, et ma pole vaba ega saa näiteks lihtsalt aega maha võtta ja elu üle järele mõelda.

See olukord ei pruugigi olla probleemiks, sest on olemas ühiskondi, kus laenudest elamist peetakse normaalseks ja keegi ei juurdle selle üle. Siiski mina, kes ma olen kasvatatud vanaema tõekspidamiste järgi ehk siis 100 aasta taguste veendumuste eeskujul, tean väga hästi, et võlg on võõra oma ja see tekitab stressi.

Ilmselt kõige suuremat depressiooni tekitab see, et mis iganes meediakanalit ma ei vaata, räägitakse hommikust õhtuni ainult näputäiest väga rikastest inimestest meie endi ühiskonnast. Need on inimesed, kes on selle sama ajaga suutnud teenida oluliselt suurema teenistuse kui mina. Saan aru, et kapitalistlikus ühiskonnavormis, kuhu me ka ise väga igatseme, on rikkus alati kogunenud vaid näputäide rikaste kätte, kes võimutsevad. See, et ma pole osanud neid võimalusi ära kasutada, mis on olnud kõigile võrdsed, on minu enese saamatus.

Ükski normaalne inimene pole võimeline end teistest viletsamaks tunnistama, kuna teame alati ise, mis on selle põhjuseks, et meid teistega võrreldes halvemasse valgusesse pannakse. Tänu sellele teadmisele me suudamegi edasi elada ja püüelda. Inimesele on loomuomane ja alateadlik tegevus end pidevalt teiste liigikaaslastega võrrelda ja selles võrdluses  tunnen mina, ning arvatavasti enamik eesti inimesi, end halvasti. Olen selles üsna kindel, kuna inimesed on samades olukordades oma mõtetelt üsna sarnased ja ma tean, et ise olen kindlasti keskmisest inimesest oluliselt paremas olukorras.

Aga kuidas nii ikkagi juhtuda sai? See, mis juhtus 20 aastat tagasi, oli väga unikaalne olukord maailma ajaloos – kõik riigi ja rahva oma tuli muuta äkitselt tagasi kapitalistlikuks ja anda tagasi eraomandisse. Sellise protsessi kogemust polnud kellelgi ja seega tuligi kõike leiutada ning seda meeletu kiirusega, kuid kindel on see, et kiirustades tehtud otsused ei saa kunagi head olla. Analoogiat otsides saame seda välja tuua esimese Eesti Vabariigi tekkest, mille erisuseks oli see, et oli olemas teatud hulk rikkaid ja muule rahvale hakati järjest looma tingimusi, kuidas oma ärisid edendada.

Teise vabariigi erinevus seisnes selles, et kõik olid võrdselt stardijoonel. Nõukogude võim oli meist teinud kõigist võrdselt rikkad või vaesed, olenevalt sellest, kuidas seda keegi enda jaoks defineeris. On ilmselge, et õiglustundele kõige suurema hoobi annabki see, kuidas sai 20 aastaga tekkida selline kihistumine, kus keskklass on õhkõrn ja paljuski näiline ning enamik rahvast elab siiski oluliselt vaesemalt kui me oleksime seda eeldanud. On tekkinud näputäis neid, kes kontrollivad suurt osa majandusest ja ka poliitikast. Kas tegemist on minu kadedusega, mis minu enese sees käärib, või on see õiglustunne? See ei mängi isegi mitte olulist rolli, kuna mõlemad on minu arvates inimlikud ja loomulikud tunded.

Kas oleks saanud ka teistmoodi minna? Tegelikult oli ju algne plaan selline, et ettevõtete privatiseerimine pidi andma suure hulga väikeosanikke, paraku see ei realiseerunud. Ilmselgelt olid väga tugevas positsioonis ettevõtete  tollased juhid, kes panid lihtsalt käpa peale enamikule suurtest äridest. Olen ise pealt näinud ühe suure ettevõtte erastamist ja loomulikult oli see ärastamine. Minu ema ja isa olid kogu oma töövõimelise elu töötanud ühes suures ettevõttes ja oleks loomulik olnud, kui minust oleks tänaseks saanud selle ettevõtte osanik. Paraku on läinud nii, et ema püüab ära elada oma pisikesest pensionist ja oma vanemate talu metsa müügist, ning isa on manalamees. Loomulikult ei huvita seda ettevõtet enam ammu nende inimeste käekäik, kes kogu oma elu nende jaoks töötanud olid.

Kas midagi saaks veel muuta? Alati saab, aga selleks on vaja samasugust inimeste ühtsustunnet, nagu oli 80ndate lõpus, kus inimesed suudaks teha mida iganes. Põhimõtteliselt ei näe ma muud võimalust, kui rahvas peab tänase valitseva seltskonna tüüri juurest eemale peletema, sest vabatahtlikult ei tee seda keegi. Ka seadustest tulevate vahenditega on seda väga raske teha, kuna seadused kaitsevad ja kindlustavad tänaste võimukandjate trooni. Praegused erakonnad ja inimesed nende koosluses on üksteisega niivõrd seotud ja isikute tasandil sidemeid täis, et põhimõtteliselt ei ole oluline, kes nendest parteidest võimule saab, mingisugust radikaalset muudatust see ei too. On ilmselge, et tänapäevases Eesti poliitikas ja ka äris toimivad endiselt sidemed, tutvused, altkäemaksud  jms, nagu oli ka Nõukogude ajal. Miks me küll sellest välja ei saa? Järelikult inimesed, kes täna juhivad poliitikas ja ka majanduses, on endiselt kommunistid ja vana mõtteviisiga. See on ka loogiline, kuna ärastamise käigus oli kõige suurem eelis startida tolleaja tippjuhtidel, kes selleks saamiseks pidid olema veendunud kommunistid ja selle süsteemi sõdurid. See ei nõua erilist analüüsivõimet, et mõista, et tegelikult on kõik tänased tegijad 50 + vanuses ja elnud enamuse oma elust NL ajal.

Olles ise IT-ettevõtte looja ja juht, näen selgelt, kuidas võimalusena terendab uus juhtimine ehk juhtimine 2.0, mis pöörab lähiajal kogu organisatsiooni struktuuri peapeale. Inimesed, kes tegelikult loovad ettevõttes väärtust – võtmetöötajad - ja inimesed, kes vahetult suhtlevad kliendiga, muutuvad kõige olulisemaks. Juhid, kelle roll oli varem number üks, muutuvad tegelikult teenindavaks personaliks, kes peavad tagama töötajate heaolu, naeratava näo ja sobiva rolli, mis teeb alluva õnnelikuks. Kõik see tähendab aga otsustes kaasarääkimist ja kogu info omamist. Nii peab kunagi juhtuma ka riigi juhtimisega. Riigi eesotsas peavad olema rahva teenrid, kes hommikust õhtuni töötavad selle nimel, et inimestel oleks naeratus näol. Ilmselt läheb äris võitluseks, kuna vana ja uue juhtimismudeliga ettevõtted hakkavad konkureerima. Sellisel juhul on näha, kes vanadest suudavad ümber orienteeruda uuele ja kes mitte.

Pikka aega on räägitud Eesti oma Nokiast, mis teeks meid maailmas tuntuks. Miks ei võiks olla meie Nokiaks olla uus ühiskonnamudel, mis vastab 2.0 juhtimise loogikale. Miks me ei võiks teadlikult arendada välja uue unikaalse ühiskonna, kus oleks häid aspekte nii kapitalismist kui ka sotsialismist, mida mõlemaid me teame. Miks ei võiks riik anda inimestele kõik nende põhivajadused elamiseks tasuta – valgus, soojus, vesi, võimalus treenida, võimalus raha hoida jne? Niikuinii kasutatakse nende saamiseks loodusvarasid ja ressursse, mis kuuluvad rahvale. Kas keegi on kokku arvutanud, kui palju tunde kulub inimesel selle peale, et teatada elektri, vee, sooja, prügi, solgi jms näite ja maksta arveid, millega kaasneb ka stress. Nagu kapitalismis, tuleks luua äriettevõtele konkureerimiseks võrdsed tingimused ja aidata tekitada omanikutunne. Miks ei võiks elu tuua tagasi maale?

Kahju on sellest, et inimese eluiga on lühike ja minul isiklikult on kahju igast päevast, mis ma olen elanud teadmisega, et kõik võiks olla palju paremini ja ei ole seda ainult seepärast, et me oleme tohutud kannatajad ja ei suuda ühte hoida ning kehtestada oma õigusi. Mida me tegelikult tahame? Eelkõige tahame teada tõde ja seda, mis on täpselt toimunud. Tahame riiki, kus valitsejatel poleks saladusi ja kus korruptsioon oleks kõige karmimalt hukka mõistetav tegevus. Samuti tahame, et inimeste õiglustunne oleks kaitstud. Kus on jõud, kes suudab seda kõike teha ilma, et nad tänaseid valitsejaid ja nende toetajaid ei suruks ära nii, et need omakorda hakkaksid vastu töötama, vaid suudaksid teha koostööd kõikidega. Eesmärk oleks luua kogu riigist meeskond, kes liigub ühtse suuna poole.

Kas ma tõesti jäin sündimisega 10 aastat hiljaks, et olla täna võitjate poolel? Ei, see on ajutine. Hiljaks võivad jääda need, kes täna end ei muuda!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles