Taani TV-sarjas «Borgen» («Võimu kants») määratleb üks peategelastest poliitika kui «pingevälja, mis asub ideaalide ja tegelikkuse vahel». Võib-olla on nii Taanis, kuid ammu enam ei ole nii Saksamaal. Vähemalt seni, kuni võimul on Angela Merkel.
Ahto Lobjakas: Merkeli jäävuse seadus
18. detsember 2013, 14:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ) tabab midagi olemuslikku oma eilses määratluses, et «Merkel võtab tegelikkust sellisena, nagu see on. Reaalsus on tugevam kui ta tahe seda muuta». Kui reaalsus on kõik, ei jää ruumi ideaalidele. Ega poliitikalegi selle idealistlikus määratluses – ruumi edasipürgimise ja pinge jaoks pole. On vaid tasakaaluakt. Võimalikult pikk tasakaaluakt.
Eile kolmandaks ametiajaks liidukantsleriks vannutatud Merkel on juba kindlustanud endale koha Saksamaa uuemas poliitilises panteonis. Ametis oldud ajalt läheb ta varsti ette Helmut Schmidtist, tõustes kolmandaks Helmut Kohli ja Konrad Adenaueri järel. Kuid tema pikaealisusel on teised juured: kui eelkäijad valisid koalitsioonipartnereid, siis Merkel kohaneb olukorraga. Kui senised valitsuskaaslased, liberaalne FDP Bundestagi ukse taha jäi, oleks Merkel sotsiaaldemokraatide (SPD) asemel võinud koalitsiooni minna ka rohelistega.
Tulemus oleks siis ehk nii mõnestki rakursist praegusest parem olnud. Opositsioon oleks koos SPDga suurem olnud ning seda poleks juhtinud ekskommunist Gregor Gysi. Bild ei oleks eilsel esikaanel teatanud: «Kallis suur koalitsioon, meie oleme nüüd teie parlamendiväline opositsioon.»
Välisminister ei oleks taas Frank-Walter Steinmeier, kauaaegne Gerhard Schröderi mini-doppelgänger, kelle eelmist minemist tähistas Venemaa opositsioon rõõmupisaratega. Memoriaali juht Oleg Orlov ütles toona, et Steinmeieri välispoliitika oli «äärmiselt halb kodanikuühiskonna, demokraatia ja kogu [Venemaa] jaoks».
Steinmeierit ootab kohe karm test. Brüssel on Ukraina osas pea kaotanud ning Saksamaa on ainus jõud, kes suudaks Euroopa idapoliitika taaselustada. Aga Steinmeieri loomulik refleks oleks rääkida otse Janukovõtši ja Putiniga. See aga oleks halb igas mõttes. Saksamaa-Poola rapprochement saaks hoobi. ELi Ida-Euroopa liikmesriike ootaks déjà vu kümne aasta tagusest ajast, mil Schröder ja Jacques Chirac hindasid idas vaikust. See oleks halb ka kriisis ELile, kus Saksamaa käes on juhtohjad juba aastast 2010. Kuigi Merkel on suhetes Venemaaga Steinmeierist põhimõttekindlam, kompenseerib seda asjaolu negatiivselt Steinmeieri euroskeptitsism. Lahkuva Guido Westerwelle all tasakaalustas välisministeerium Merkeli euroskepsist – aga ilmselt ei enam.
Kriisirindel Merkelilt midagi uut loota pole – SPD «Marshalli plaan» Euroopa jaoks, rääkimata võlgade või pangahoiuste garanteerimisest Saksamaa poolt, olid ideed, mis koalitsioonikõnelusi (oodatult) üle ei elanud.
Kolmandaks ähvardab geopoliitiliste kontrastide süvenemine USAga. Kiievis lubas John McCain, et Venemaa sekkumine on talumatu. Saksamaa positsioon on nüansseeritum – kusjuures Brüsseli positsiooni puudumisel on see ka ELi positsioon. (Sõltumatut ELi positsiooni pole, peale lubaduse, et «uks jääb Ukraina jaoks lahti» – aga mitte uks ELi, vaid üksnes bürokraatlikku assotsiatsioonileppesse). Omaette kaika suhetesse USAga võib visata Afganistani-missiooni lõpp järgmisel aastal. Afganistan on olnud Saksamaa peamine üleatlantiline nabanöör. Missioon pole aga riigis kunagi olnud populaarne. Valdkonda hakkab juhtima Ursula von der Leyen – Saksamaa esimene naissoost kaitseminister, Merkeli võimalik mantlipärija ja senine sotsiaalminister.