Taanilinna kunniks nimetatud Jürgen Rooste on imeline mees. Kõigepealt leiab ta kusagilt laulurästikud ning laseb nood «linna sisemisse põrgupõlemisse», hakates ise maale kultuuri toimetama.
Taanilinnas r(R)oostetab jälle
15. detsember 2013, 12:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siis korraldab ta koos Kirke Kangroga lastele tõelise tähesaju, leiutab omaenda Higgsi bosoni, paneb jääkarud laulma ja tantsib sinnajuurde Doris Karevaga ühte Elutantsu. Nüüd meelitab ta Siim Aimla saksofoni ning Kaur Riismaa majutu üksildusnaeru saatel kõik tänavanurkade muusikud Näoraamatu seltsist Näo Kirikusse, kus eesti luule Roostetab jälle. Justnimelt suure algustähega, sest Jürgeni (mitte Ligi) musikaalsed värsid tavamõistes ei roosteta ja neisse kätketud eluproosale ei hakka mitut masti imi- ja kommentaatorite hammas peale. Igaks petteks pakkis Näo Kiriku isa Asko Künnap muusikud kaante vahele ja andis kujundajana omalt poolt tõsised kirikupildid kaasa.
Paraku otsustas reformerite «libe raal» vahepeal eesti kultuurist randaaliga üle sõita. Lõpuks sai tagasi astuma pidanud minister vist siiski aru, et toosinane kultuur ei ole lihtsalt museaalne väärtus (nagu on kendervasardatud Sirbi ainus number) ega üksainus «pikk Langemine mööda kiilasjäätunud libedat Klaasi». Jah, libedust aastaid eesti kultuuri järanud reformeritel jagub, kuid nende raal meenutab kangesti sõjajärgset arvutusmasinat Felix. Keera vänta kuidas jaksad, aga välja tuleb ikka samasugune roosamanna. Ehk burning shit, kui isehakanud tankisti Kaur Kenderit pisut «maakeelsemaks» parafraseerida. Toda hoiakut parodeerivad õnnestunult Jürgen Rooste luuletused «Lameda hingega mehe laul» ja «Rahamaa» (lk 18–24), mille taustalt peale «Elutantsu» kumab vananematu sufi Rumi keerlevaid dervišitantse Doris Kareva vastses tõlkes.
Nüüd lõikab Sirp taas, aga Rahamaa on välja taga ootel. Oodaku! Loodetavasti ei komista üks suure vene seenesööja (Gribojedov) jälgedes mõistuse pärast hädaldav (ZA/UM, ZA/UM...) ning vaimust ja võimust viimasele meelepärast ühepajatoitu keeta üritanud noorte blogikirjanike punt veel kord kõrbeva tanki sisse. Sest neist on kahju, panustagu parem oma hooldajaema Mudlumi headesse juttudesse. Ehk siis selgub ka püha ja rõveda tegelik vahekord? Enne aju hallolluse «roostetamist».
Seni kutsub Jürgen Rooste vissid koju (lk 44) ning koob tänasest tuleviku kindakirja, lauldes ise verbaalselt igikestvat bluusi. Muidugi Tallinna elik Taanilinna bluusi. Siin teavad kõik tänavanurkade muusikud (ja mitte ainult nemad), et Jürgen ongi too Maarjamaa viimane tolgus (lk 50), tagahoovide trubaduur (lk 32) ja tatine luuserboheem (lk 16), kes seisab kindlalt isamaa tühermul, pehme emakeel vesti peal (lk 49). Ta ei oska väikese algustähega roostetada, ei idane, aga ka ei mädane! «Et päike loojub porilompi / peab tõusma inimverest kuu / kui kõri kisub nutuklompi / peab ikka bluusi laulma suu» (lk 17) kuulutab laulja, kes pole sugugi verejanune. Ta laulab küll kosmoseturismist ja Annabergi tudengikoloonia apaatsetest küülikutest Bonnis, laulab Euroopa metsikust loodusest, põlvkondadest ja moodsast wrestling-tähest (mitte maadluskuulsusest), kuid eelistab neile meie kohalikku Uut Maailma ning Koidu tänava vaeseid kirjanikke, kes saavad nimepidi üles loetud.
Kuigi kriitikud ei teadvat, mis ja milleks on luuletused, ning luuletaja ise aimavat vaid uduselt, mis looma seljas ta parasjagu sõidab (lk 12), arvan ma saavat autorit lohutada: kui Sa just ei laula, siis sõidad metsiku kõikjal sonkiva sea seljas ja mina pole antud juhul arvustaja, vaid kaaskannataja! Piraat Sinu luulelaeval, mis kannab inimeseks olemise lasti (lk 13). Ja kuulan, kuidas Sa bluusijana laulad armastusest, Eesti naistest ning uue generatsiooni plikadest. Aga ka kõikvõimalikest hipsteritest ja peninukkidest, Eesti Energiast ja songitud isade maast.
Lisaks «lõppematule mütopoeedile» Kaur Riismaale, muusik Siim Aimlale ning ekstrapeežistunud Leonhard Lapinile kohtame Roostesel piraadilaeval veel Andres Vanapa vanapaganavaimu. Ent laev ise maabub porimusthallis paradiisis, kus endistviisi möllavad siurud, saatanad ja muud reformerid. Rooste annab ka selle maanurga koordinaadid. Aga kui selline on paradiis, siis tekib tahtmatult himu hüüda: lipp masti, täiskäik edasi! Jürgen Rooste juhtimisel lähemale põrgukultuurile!
Arno Oja, kirjanduskriitik.