Tallinna Ülikooli Õigusinstituudi esimese kursuse magistrant Maarja Lass kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et vajaduspõhise õppetoetuse määramise hindamisel ei arvestata tegeliku vajadusega.
Maarja Lass: vajaduspõhise õppetoetuse määramise hindamisel ei arvestata tegeliku vajadusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uue vajaduspõhise õppetoetuse rakendumisest on möödunud pea pool aastat, mis on piisav aeg nägemaks praktikas mitterakenduvaid asjaolusid. Ei ole paljasõnaline väide, et kõneloleva õppetoetuse süsteem ei arvesta ega analüüsi toetuse saamise kriteeriumite hindamisel oluliste asjaoludega.
Õppetoetuse eesmärgiks on toetada majanduslikesse raskustesse sattunud üliõpilasi. Seda kõike selleks, et haridus oleks kättesaadav kõigile, olenemata potentsiaalse toetuse saaja leibkonna sissetulekust. Toetuse määramisel arvestatakse kõigi leibkonnaliikmete sissetulekutega ning toetust makstakse, kui perekonnaliikme sissetulek jääb alla suhtelist vaesuse piiri ehk alla 280 euro kuus. Märkimist väärib asjaolu, et kuni 24 eluaastani on üliõpilasega ühes leibkonnas ka tema vanemad ning õed ja vennad, alates 25 eluaastast aga moodustab üliõpilane eraldi leibkonna.
Vajaduspõhise õppetoetuse eelnõud arutades oli kindel seisukoht, et toetuse taotlemine ning selle määramine peab olema lihtne ja kiire ning administratsioonikulud madalad. Sellepärast toetubki õppetoetuse vajaduse hindamine eelneva aasta tuludeklaratsiooni andmetele ning riigiportaalis www.eesti.ee toetuse avaldust täites, saab vastuse vaid mõne sekundiga.
Kõik on justkui lihtne ja selge, kuid ometi seadus ei rakendu kõikidele võrdselt. Ühelt poolt on tõepoolest oluline, et madalate administratsioonikuludega hoiame ära mittevajaliku bürokraatia, teisalt, kas alati on õigustatud kiirus ja mugavus, kui võib ilmneda, et toetust jagatakse juba aegunud andmete või kõiki asjassepuutuvaid tõendeid hindamata.
Kuna vajaduspõhist õppetoetust on võimalik taotleda kaks korda õppeaastas (september, oktoober) viieks kalendrikuuks korraga ja toetuse väljaarvutamise alustes tuginetakse eelneva kalendriaasta tulumaksuga maksustavale tulule, siis on ilmselge, et arvesse võetav periood on pikk ning üliõpilase toimetulekut mitte just eriti objektiivselt arvesse võttev. Näiteks, kui 2014. aasta veebruaris taotleda vajaduspõhist õppetoetust, siis toetuse vajaduse hindamisel tuginetakse 2012. aasta tuludeklaratsiooni andmetele. Selles näites on ilmselgelt nii võitjaid, kui ka kaotajaid, olenevalt üliõpilase tol hetkel tõendatud vajaduspõhisusest. Samas, kas me saame ikkagi hinnata inimese vajaduspõhisust mitme aasta taguste andmete põhjal. Kas halba majanduslikku olukorda sattumine eeldab ilmtingimata mitme aastast protsessi. Tegelikkuses me ju teame, et käesoleval ajastul, mil meie majandus on väga kiirete muutujatega, võib inimese majanduslik olukord muutuda mõne kuuga kardinaalselt.
Vähemtähtis pole ka asjaolu, et milliseid andmeid me tuludeklaratsioonist saame ja kas need peegeldavad alati leibkonna tegelikku sisse- ja toimetulekut. Näitena tooksin lastele makstava elatisraha. Alates 2011. aastast hakkas kehtima uus seaduse redaktsioon, mille kohaselt saadud/tasutud elatist ei pea enam deklareerima. Sellest tulenevalt ei saa arvestada vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel lastele makstavat elatist sissetuleku hulka, kuna see ei kajastu tuludeklaratsiooni andmetes. Oleme taaskord dilemma ees – kes võidab ja kes kaotab. Antud kontekstis võidavad üliõpilastest üksikvanemad.
Teise näitena tooksin 24-aastase üliõpilase, kes küll seaduse silmis kuulub oma vanematega ühte leibkonda, kuid reaalsus on see, et üliõpilane elab eraldi ja moodustab omaette leibkonna, ilma, et tema vanemad teda majanduslikult toetaksid. Kuivõrd mõistlik on meil eeldada, et perekond võiks üliõpilast rahaliselt toetada.
Selle küsimuse on tõstatanud ka «Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu» raames kultuurikomisjon, kes küsis arvamust riigikogu põhiseaduskomisjonilt ja õiguskomisjonilt. Viimane leidis, et mõistlik on eeldada, et üliõpilase elamiskulude katmisel osalevad ka tema vanemad. Samas, jõudsid mõlemad komisjonid järeldusele, et perekonnaseadus üliõpilase ülikoolihariduse finantseerimise kohustust ette ei näe. Samuti oli põhiseaduskomisjon kahtleval seisukohal küsimuses, kui seadusest ei tulene otsest kohustust üliõpilase vanemate poolsele rahalisele toetusele, siis kuivõrd on tõenäoline, et vajaduspõhine õppetoetus jõuab just nendeni, kes seda tõepoolest vajavad. (1)
Kõigele eelnevale tuginedes tekib küsimus, kas vajaduspõhine õppetoetus on end õigustanud ning kes sellest tegelikult kasu saavad. Leian, et vajaduspõhisuse hindamine ei saa ulatuda aasta või pooleteist aasta tagustesse hindamismehhanismidesse. Vajaduspõhise õppetoetuse määramise alused ei ole proportsioonis seaduse eesmärgiga – jagada raha sinna, kus seda kõige enam vajatakse. Sellele, et toetuse määramise süsteemi tuleb tõhusamaks muuta, on viidanud ka sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni esimees Sven Mikser, oma käesoleva aasta 18. oktoobri pressiteates. Minister viitab asjaolule, et prognoositud 37 protsendist tudengitest saab vajaduspõhist õppetoetust üle kahe korra vähem tudengeid. (2) Käesoleval aastal oli vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õigus umbes 14 000 tudengil. Taotluse esitas 3857 tudengit ning toetus määrati 2264 tudengile, 1583 taotlust ei vastanud tingimustele.
Ilmselgelt tekib küsimus toetuse vajaduspõhisuses. Toetus, mille peamiseks eesmärgiks on toetada neid üliõpilasi, kes on majanduslikult halvemal järjel, ei kanna tegelikult oma eesmärki.
Arvan, et oluline ei ole toetuse määramise lihtsus või kiirus ega madalad administratsioonikulud, vaid eelkõige toetuste õige ja ajakohane jaotamine. Toetus oma vajaduspõhisuses peab põhinema vajadusel ja selle määramisel tuleb lähtuda vajaduse kehtivusest ning ajakohastest andmetest, et tuvastada tõelised toetuse vajajad. Lisaks arvan, et toetuse saamise ja tingimustele vastavuse tõendamiskohustus võiks lasuda mõlemal osapoolel, nii riigil, kui konkreetsel toetuse taotlejal. Hetkel oleme olukorras, kus riik annab oma hinnangu ning talle kättesaadavate andmete ja tõendite põhjal teeb ühepoolselt ilma üliõpilast kaasamata otsuse. Mõnikord on see mittekaasamine üliõpilasele kasuks, teinekord kahjuks. Seadus, mis toob kaasa nii vastakaid väljundeid ei saa olla efektiivne ja vajab ümberhindamist.
(1) Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 236 SE, algatatud 28.05.2012
(2) Mikser, S. «Sotsiaaldemokraadid Aaviksoole: õppetoetuste süsteemi tuleb oluliselt tõhustada», 18.10.2013, pressiteade, http://www.riigikogu.ee/index.php?id=177391