Arvud tekitavad paljudes inimestes samasugust õudust nagu ämblikud või maod, kuigi erinevalt viimastest ei suuda need inimesele füüsiliselt viga teha. Ent ometi kardavad paljud inimesed arve.
Vahur Koorits: arvuhirm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis kurdetakse pidevalt, et liiga vähe inimesi õpib reaalteadusi, ent vähemalt sama suur probleem on, et suur osa humanitaaralasid ja sotsiaalteadusi õppinud inimesi väldib paaniliselt kõiki teemasid, kus tuleb mingeid arve võrrelda teiste arvudega.
Näiteks on sotsiaalteadustes väga populaarsed kvalitatiivsed meetodid, kuigi need pole kvantitatiivsetest lihtsamad, pigem vastupidi. Ent kvalitatiivsed teemad võimaldavad vältida vajadust võrrelda ühtesid arve teistega.
Mina suutsin teha ülikoolis üsna edukalt lõputöö kvantitatiivsel teemal nii, et vajaliku matemaatika raskustase piirdus liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Olgu, korrelatsioone tuli ka natuke leida, ent see eeldas vaid kahe arvurea kõrvuti panemist ja Excelis nupule vajutamist.
Arvupelguse kurb tagajärg on see, et inimesed ei suuda mõista oma olemuselt üsna lihtsat statistikat. Ent enam-vähem kõiki olulisi protsesse mõõdetakse arvudes ning kui inimene kardab arve, siis on ta lihtne saak populisti sõnavahule.
Lisaks raskustele ühiskonnaelus osalemisel takistab arvupelgus ka inimeste käitumisest aru saamist. Üks populaarsemaid teadusalasid on psühholoogia ehk kõik, mis puudutab inimeste käitumist. Teaduslikud tõdemused inimeste käitumise kohta pole aga paratamatud seadused stiilis «kivi kukub alati alla, kui see käest lasta», vaid alati suure hulga inimeste käitumise põhjal tuletatud üldistused.
Inimeste pikkus, juuksevärv, elukaaslase valiku kriteeriumid ja enam-vähem kõik muu allub normaaljaotusele (juba see sõna kõlab kohutavalt), mis tähendab, et suurem osa inimesi mahub kuldse kesktee alla ning mõlemasse äärmusse jäävad vähemused. Mida suurem on kõrvalekalle keskmisest, seda vähem on selle alla jäävaid inimesi.
See tähendab, et kui uudis teatab meeste armastusest blondiinide vastu, siis see ei tähenda, et brünettidel pole austajaid, vaid kõigest seda, et blondiinide austajaid on natuke enam. Ent tüüpiline Eesti inimene teatab selle uudise peale, et tema sõber armastab hoopis punapäid ja käitub, nagu oleks uuringutulemus sellega ümber lükatud.
Eesti elu edendamisele aitaks kaasa mitte ainult see, kui meil tekiks insenere järjest juurde, vaid ka see, kui inimesed suudaksid kas või põhikooli lõpu tasemel matemaatikat tegelikult rakendada. Praegu õpivad paljud inimesed matemaatikat 12 aastat oma elust, ent käituvad ikka, nagu oskaks nad arvutada vaid kümne piires.