/nginx/o/2013/12/13/2691210t1hf835.jpg)
Helsingin Sanomat kirjutas paar nädalat tagasi: «Mõnikord tuleb eneseuhkus alla suruda ja tunnistada, et naaber on sinust parem.» Soome suurim päevaleht viitas Eestis kasutusel olevale riigi andmevahetuskihile X-tee. Sel teisipäeval kirjutasidki kahe riigi peaministrid alla lepingule, millega Eesti andis Soomele kasutada X-tee lahenduse.
X-tee arendamise juures on aastate jooksul olnud sadu inimesi, kümneid asutusi ja erafirmasid. Kõiki ei jõua üles lugeda, kui aga püüda otsida ühte inimest, seda ühte nägu, keda X-teega siduda, siis viitavad asjaosalised ühele nimele – Ahto Kalja. Avalikkusele vähe tuntud Kalja ütleb enda kohta, et eelkõige on ta Tallinna Tehnikaülikooli professor, aga selle töö kõrvalt on ta tõepoolest juba 2001. aastast juhtinud X-tee arendamist.
Aja jooksul on tal olnud mitmesuguseid ametinimetusi ja mitmesuguseid töökohti, või nagu ta ise naljatades lisab, «miljon töölepingut» – asi ju selles, et teede- ja sideministeeriumist ametliku stardi saanud X-tee on oma ajaloo jooksul olnud eri asutuste alluvuses, aga Kalja on kogu aeg asja juures olnud.
Ta ise ütleb siiski: «Aga ärge mingil juhul kirjutage, et see on minu projekt, X-tee on kogu aeg olnud ikkagi kollektiivne töö.» Nii see muidugi ka on ja võib-olla olekski kõige targem kiiresti nimetada mõned X-tee arengu verstapostid.
Kõigepealt visioon. See oli 1999. aasta, kui Tanel Tammet, Ain Järv ja Vello Kadarpik (varsti lisandus neile ka Hannu Krosing) käisid välja idee. Tammet meenutab, et tollal hakkasid järsku väga paljud tegelema e-teenuste arendamisega, olid tekkinud andmebaasid ja mitu riigiasutust tormas õhinal asja kallale.
Kõik aga pusisid omas majas, lõid oma süsteeme, kuid info ei liikunud ja süsteemid omavahel ei klappinud. Siit ka mõte luu andmevahetuskiht, mis ühendaks kõik erinevate riigiasutuste tärkavad e-teenused ja andmebaasid. Kalja nägi samal ajal probleemi teisest vaatenurgast. Nimelt jagas tollal Eesti riigis IT-arenguteks raha rahandusministeeriumi alluvuses töötanud IT-spetsialistide komisjon, mille liige Kalja oli. Tekkinud IT-buumi ajal tuli projektitaotlusi igast nurgast, riigiametid tahtsid arendada ja luua.
«Piltlikult öeldes tuli kakskümmend projekti ja igaüks tahtis kakskümmend miljonit, aga raha meil lihtsalt ei olnud,» räägib Kalja. Nii kohtusidki visioon ja vajadus ning asi läks konkreetseks. Kaljale tehti ettepanek X-tee projekti vedama hakata.
Nimest ja sisust ka. Päris alguses ei olnud see X-tee ja kui Uuno Vallner majandusministeeriumist nime välja käis, siis tegelikult oli sellele ka tugev vastuseis.
Meenutatakse ühte tippametnikku, kes ei tahtnud rahaeraldustele isegi oma allkirja anda, sest X-tee nimi talle ei meeldinud. Nimi aga jäi ja mingis mõttes viitab nimi ka asja sisule. Lihtsustatud kujul võibki riigi infosüsteemide ühendamist kujutada turvalise ristteena, mille ääres seisavad majad (andmekogud) ja üle tee saavad kõik ühiste reeglite najal infot vahetada.
Kalja võrdleb seda postikandega. On vaja viia kirju ja pakke ühest kohast teise, tee peal ei tohi eksida, pakke ei tohi avada, miski ei tohi kaotsi minna, kirjade sisse piiluda ei saa. Kui postifirma tegeleb füüsiliste pakkidega, siis
X-tee aitab andmepakke vahetada. «Päevas vahetame miljon pakki ja 12 aasta jooksul pole ükski pakk kaduma läinud,» ütleb Kalja lõpetuseks.
See ei tähenda, et X-tee valmis oleks. Tanel Tammet viitabki, et X-teed tuleks uuendada, mitte vana kõrvale visata, aga tuleks lisada üks lihtsam andmevahetuskiht. Tammet ütleb, et X-tee sobib riigile, aga erafirmad ei kiirusta ühinema, sest see ei tasu neile lihtsalt ära. Kalja nõustub uuendamisvajadustega. «Arengustrateegias on see juba sees,» ütleb ta. See aga jääb ju teiste teha, sest järgmine aasta jääb Kalja jaoks X-tee juures viimaseks.