Ahto Lobjakas: Nokiat oodates

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Mis seob meie inno­vaatoreid meie ühis­konnaga peale keele ja passi, küsib kolumnist Ahto Lobjakas.

Individualistlik riigifilosoofia, mida Eestis on liberalismi pähe viimased kümme aastat maale toodud, vajab doosi tasakaalustavat «ühiskondlikkust» – midagi, mis aitaks luua Eesti inimeste vahel midagi positiivselt ühiskondlikku. Muidu võib Eesti Nokia mitte niivõrd tulemata jääda, kuivõrd märkamatult meist mööda minna, samal ajal kui riik ajast ja arust 20. sajandi utoopiana inimesi laiali pillutab.

Selline sissejuhatus võib näida veidi ebatraditsioonilisena loos, mille kandev teema on e-asjad ehk see, kuidas läheneb riik e-asjanduse tsunamile, mis meid üha kiiremini kusagile kannab. Aga ehk on nii, et mõned probleemid saavad harjumatu valguse käes selgema kuju. Sest haarab see teema meie elus kõike, demokraatia põhimõtetest ja õigusriigi põhitõdedest arvete maksmise ja elementaarse lähisuhtluseni.

Impulss selleks looks tuli nädalavahetuse ürituselt nimega Diplohack, mis Hollandi, Rootsi ja Taani saatkondade sponsorlusel püüdis korraga edendada nii e-elu praktilist poolt kui sellest mõtlemist. Huvitavamad vestlused leidsid aset, nagu ikka, kulisside taga. Ning nendest koorusid välja üsna reljeefsed kontrastid Eesti ja tema Põhja-Euroopa naabrite, esmajoones piirkondliku e-suurjõu Rootsi vahel.

Kokkuvõtlikult: tehnoloogia ja ühiskondliku kujutlusvõime lõikepunktid asuvad meie ühiskondades üllatavalt (või siis mitte) erinevates kohtades. Nende koosmõju osutab eri suundades. Ja nad visandavad meie ühiskondadele ka erineva tuleviku. Ning pole võimatu, et tulevik, mida ootame Eestis, ei tule mitte meile, vaid neile.

Üks võimalus seda mõttekäiku piltlikustada on sirvida kahe riigi vastavaid arengukavu. Eesti oma, otsaga aastas 2020, on läbivalt ja läbinisti individualistlik. E-tulevikku tõukab meid, igaühte vastavalt võimetele ja pealehakkamisele, turu nähtamatu käsi – tõsi, seal, kus muidu ei saa, riigi rahatoega. See on õhukese riigi e-kontseptsioon par excellence, mis näeb seda mõõdet teenuste, tootlikkuse, konkurentsivõime jms võtmes.

Prioriteedid on füüsiline taristu, teenuste kättesaadavus, digiallkiri kui suur ratsionaliseerija, privaatsus niivõrd, kuivõrd see puudutab kodaniku kontrolli oma andmete üle. Bürokraatia vähendamine, olemuslikult 1990. aastate eesmärk. See on ka kontseptsioon, mis sobib hästi neile, kes plaanivad riigist lahkuda – või vähemalt maakohast Tallinna kolida. Ta eeldab distantsi inimeste vahel.

Rootsi viimane digistrateegia lõpeb aastas 2013, kuid on igati tänapäevane – et mitte öelda ajatu. Seal seatakse esikohale väärtused, mis on inimese ja riigi suhete prisma. Oluline on, et «igaüks saaks jagada» ühiskonna hüvesid, et valitseks «digitaalkaasamine» ja «digiosalus».

Mõlemad arengukavad tähtsustavad infrastruktuuri, kuid selgelt erinevate rõhkudega. Rootsis on era- ja avaliku e-suhtluse taristu vajalik selleks, et «kaitsta ühiskonnas väärtusi, nagu demokraatia, privaatsus, majanduskasv ning majanduslik ja poliitiline stabiilsus». Eesmärkide loetelus järgnevad ühiskonna areng, innovatsioon, keskkonnakaitse, soovõrdsus, internetivabadus inimõiguste võtmes. Kõik see koondub üldistusastmesse, mida on raske iseloomustada mingi muu sõnaga peale «ühiskondlik».

Eesti kaugem eesmärk saada «maailmas tunnustatud mõttekeskuseks, kus toimub hoogne ja mitmekesine arutelu infoühiskonna olemuse ja tuleviku üle» tundub arengukava kahemõõtmelisust arvestades lootusetult ambitsioonikana.

Aga tähtsam võimalikust tulevasest pettumusest on see, mida ütlevad need sõnastused selle kohta, mida peetakse kummaski ühiskonnas elamisväärse elu sine qua non’iks. Eesti e-filosoofia on rõhutatult ettevõtluspõhine, turusuhetest arendatud. Selles ei leidu sõnu nagu «demokraatia» või «võrdõiguslikkus». On enam kui kaheldav, kas Eesti saaks parimagi tahtmise juures olla eeskujuks näiteks Rootsile. Tehnoloogiaga ehk jah, visiooniga mitte.

Meie arengukava heidab pigem uuest küljest valgust meie ühiskonnas aeg-ajalt pead tõstvale äratundmisele, et elame ajastus, kus meil tegelikult puudub üsna elementaarselt igasugune ühiskondlik lepe. Mitte põhiseaduse mõttes, vaid arusaamise mõttes, kuhu me koos võiksime tahta minna. Või kas me üldse tahame koos kusagile minna.

Mis muidugi seletab taas, miks puudub Eestil see sisemine rah­u, enesekindlus ja sihiteadlikkus, mis on olemas meie Skandinaavia naabritel. Miks me oleme päriselus ikka nii kaugel Põhjamaadest. Ja kuidas see vältimatult piirab meie silmapiiri. Üks väike illustratsioon: üks rootsi mõttekaaslane, kes tegeleb aktiivselt oma valitsuse digipromoga, rääkis sellest, kuidas haakuvad seal avalik ja erasektor.

Näitena mainis ta idufirmat, mis tuli turule hüperuuendusliku tõlketarkvaraga. Seda müüb firma korraga nii Rootsi julgeolekuasutustele (võibolla Eesti kübersuhtlust pealt kuulavale FRA-legi) kui suurfirmadele. Eesti kontekstis tekiks ilmselt vältimatult küsimus, kas ja kaua meie riik taluks sellist promiskuiteeti. Rootsis on riik palju vähem ühiskonna raam ja tunduvalt enam vahendaja selle osade vahel.

Ei saa öelda, et mängus poleks väga suured küsimused. Rootsi on oma uuenduspotentsiaali valjastanud ja rakendanud nii hästi, et võib rääkida enda jaoks uue geopoliitilise reaalsuse loomisest. Jah, teatud mõttes on õigus endisel sõjaväejuhil Karlis Neretnieksil, kui too kritiseerib sealsete kaitsekulude drastilist vähenemist. Aga teiselt poolt võivad rootsi ametnikud täie tõsidusega rääkida tasakaalustavatest äri-, liitlas- ja muudest sidemetest ning välisest sõltuvusest Rootsi kõrgtehnoloogias, mis annab Stockholmile kriisiolukordades kätte 21. sajandile vastavad trumbid. Paremad kui kaks protsenti SKTst, «raud» ja elavjõust kahuriliha.

Meie e-Nokiad – Skype, Transferwise jpt – tulevad ja lähevad turu nähtamatu käe juhuslike viibetega. Aga kuidas nad meie tulevikku uueks loovad? Kus on need arengukavad, see poliitika, milles e-asjandus oleks enamat kui paljas tehnoloogia? Mis seob meie innovaatoreid meie ühiskonnaga peale keele ja passi? Kus ja mis võiks olla e-eestlus? E-rootslus on vägagi reaalne fenomen Rootsi poliitikute ja ametnike seas.

Suur osa probleemist on muidugi selles, et me elame poliitiliste horisontide piiratuse tõttu 20. sajandi tulevikus. Chicago koolkonna tulevikus, mis on aga vananenud ulme, mitte 21. sajand. Meie riik näeb maailma üha aegunumates kategooriates – milles meie inimeste jaoks ongi tihti individuaalselt kõige ratsionaalsem valik kolida meie Browni liikumisest mõnda jõukamasse ühiskonda. Kus ühiskondlikult on juba kokku lepitud, et kodanike kooselu ei pea tingimata olema kole, raske ja lühike.