David Vseviov: poliitika ja teater

David Vseviov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Vseviov
David Vseviov Foto: Peeter Langovits

Sellest on nüüd juba möödas ligikaudu paar­kümmend aastat, kui Juhan Viidinguga hommikuse vanalinna tänavatel jalutades visandasime mõttes üht väikest tulevikuloengukursust, mille ühendavaks teljeks oleksid märksõnad «ajalugu» ja «teater».

Kuid saatuse tahtel jäi see kavatsus vaid idee tasandile ning järgnevalt ellu viimata (arvesse ei tule, et tagantjärele ilmus Teater. Muusika. Kino 1997. aasta kolmandas numbris minu visandlik «Ajalugu kui teater. Pidamata jäänud loeng Juhan Viidingu teatritudengitele»).

Aga mäletan, et ainuüksi selle, vaevalt paaritunnilise jutuajamise käigus leidsime lõputult seoseid ja näiteid, mis ühendasid abstraktsevõitu suurt ajalugu temast tunduvalt täpsemalt piiritletava teatriga. Mis äärmuslikus variandis viiski ringiga triviaalse mõtteni, et teatrit pole väljaspool ajalugu ning ajalooilmingutest enamik on oma olemuselt ülimalt teatraalsed.

Ning kuidas saabki inimeste kätetööna sündiv ajalugu pääseda enamasti vaid teatrile omistatud markeerivatest ja imiteerivatest vahenditest, kui nad on meile loomisest saadik suisa bioloogiliselt kaasa antud. Peamiselt sellepärast, et vältida meie kui liigi väljasuremist.

Millest soovi korral ning ajaleheruumi kokku hoides võibki järeldada, et teatritegemine ongi olnud üks inimkonna säilimise peamisi tagatisi. (Mis oleks juhtunud siis, kui meie šimpansitaoliste eellaste mängitud kõigile hirmuäratavatele poosidele oleksid järgnenud konkreetsed teod ning hiljem mõnele külma sõja aegsele teatraalsele ähvardusele potentsiaalse vaenlase aadressil tegelik nupuvajutus?)

Igatahes pole erilist kahtlust, et ajalugu ja teater, ning seda enam poliitika ja teater, on omavahel tihedalt seotud ning leida minevikust ajaloolisteks nimetatud poliitikategelasi, kes poleks vähemalt alateadlikult teinud kas või mõningal määral «teatrit», on ilmselt sama hästi kui võimatu.

Mängimist harrastasid näiteks nii kõigevägevamat olekut kehastavad Vanade Idamaade valitsejad, Ateena türann Pesistratos (umbes 600–527 eKr), kes olevat etendanud saabumist linna koos jumalanna Athena enesega, kui suurepärasteks lavastajateks ja rolliesitajateks osutunud Rooma imperaatorid ja loendamatutes erivariantides kõikvõimalikud muud nende järeltulijatest võimukandjad.

Vähe sellest, et neist paljud on võtnud enesele teostamiseks kõikejuhtiva režissööri rolli ja suurt näitlejameisterlikkust nõudvad osad, on nad olnud ka edukad kunstnikest dekoraatorid (Potjomkin oma kuulsate küladega või Rumeenia kunagise juhi N. Ceausescu tagakülgedeta hoonete välisfassaadid, mis kaunistasid teed lennujaamast pealinna) ja valgustuskunstnikud (hitlerliku Saksamaa propagandajuhi Joseph Goebbelsi öised tõrvikurongkäigud).

Nii ongi poliitika ja teater olnud tihedalt põimunud läbi kogu inimkonna ajaloo. Kusjuures vahetevahel, nii nagu see oli Kleopatra kuulsa esmavisiidi ajal Rooma väepealiku Antoniuse juurde, muudeti reaalsus selle sõna otseses tähenduses teatriks.

Sest jumalik Kleopatra, kelle formaalne positsioon ei võimaldanud tal surelikust sõjamehest Antoniust külastada, sai selle, samas tegelikust jõudude vahekorrast vältimatult tuleneva sammu ette võtta vaid teatrivariandis.

Ta ei sõitnudki mitte tegeliku Antoniuse, vaid mängult veini-ja joovastusjumala Dionysose juurde ega teinud seda mitte Kleopatrana, vaid armastus- ja ilujumalanna Aphroditena. Viies seeläbi nende reaalsest ebavõrdsusest välistatud kokkusaamise võrdseid võimalusi pakkuvale teatrilavale.

Kuid sedavõrd grandioosseid ja kulukaid lavastusi said enesele lubada vaid vähesed väljavalitud. Enamasti olid poliitikutest teatritegijad sunnitud oma «kunstipürgimustes» piirduma vaid mõne sümboolse lavakujunduselemendiga.

Et siis ajakirjanikest publiku ees allkirjastada mõni sisuline või näiline kapitulatsioon mõnes järjekordses rongivagunis. Andes nii omapoolse kordusetenduse ajaloos juba toimunust.

Seda, et neil tuleb varem või hiljem astuda paratamatult lavale (mis on ajaga muutunud valdavalt teleekraaniks), teadsid suurepäraselt kõik antiikaja poliitikud.

Sest ega asjata ei pühendanud nad teadlikult kuid ja aastaid keerulise oraatorikunsti lihvimisele (seda on peegli ees järjekindlalt teinud ka nii mõnedki järgnevate sajandite väljapaistvad diplomaadid), sooritades vilunud õpetajate juhendamisel tundide viisi samasuguseid hääle- ja kehaharjutusi kui tänapäeva teatrikooli üliõpilased.

Ja tegid nad seda ikka sellel eesmärgil, et olla poodiumilt usutavamalt kuuldavad ning panna saalisolijad enesele tormiliselt aplodeerides järgnema.

Mida nad vähemalt tolle aja poliitilise teatri raamistikus, arvestades tulemusi, ilmselt ka saavutasid. Mis muuseas kehtib ka nende hilisema epigooni Mussolini kohta.

Ning kuigi valdavale osale duce’t teleekraanidel näinud inimestele paistab tema esituses olevat tegemist koomilise rollikäsitlusega, pole veel kuskil öeldud, et mõne järgmise põlvkonna jaoks ei saa nimetatud näitlejast uuesti dramaatiline tõekuulutaja.

Seda enam, et vahel on mõned võimulolevatest poliitikutest lavastajad osutunud teatriinimestest tunduvalt võimekamaks. Nagu seda oli näiteks Stalin, kelle juhtimisel sündinud uuslavastused muutsid korduvalt musta valgeks ja vastupidi.

Minevikus (aga paraku ka olevikus) on olnud riike, mille poliitikuid on iseloomustanud püüd etendada nii oma kodanikele kui tervele maailmale teatrit. Ehk midagi sellist, mis on vaid laval ja mida reaalselt ei eksisteeri.

Ühte seesugust, Nõukogude riigiks kutsutut, mäletavad meist veel paljud. See oli aeg, kus mäng oma punasetooniliste koosolekutega, loosungitega, naeratavaid meeskaevureid ja lõbusaid naistraktoriste kujutavate plakatitega jne oli seatud asendama hallivõitu igapäevategelikkust.

Kusjuures see oli sedavõrd innukalt teostatud ja edukas teatriprojekt, et saades lõpptulemusena tema dekoratsioonilikkusest petetud, ei saanud ka tüki lavastajad enam ise aru, kus jookseb piir tõese ja mängulise vahel. Neil õnnestus teatrivahenditega ära petta iseennast ja paljusid vaatajaid nii siin kui piiride taga.

Kuid samas jäi neil osa publikust oma «kunsti» võrku püüdmata. Ning püüdmata just nimelt sellepärast, et tegelikult ei tee poliitikud Teatrit. Nad ei teinud seda omal ajal suures Nõukogude Liidus ega tee seda ka tänapäeval meie väikeses vabariigis. Seda vaatamata lavastamispürgimustele, rollimängimistele, heli- ja valgus­efektidele ja muule esmapilgulisele sarnasusele.

Jah, nad võivad mõningaid teatrivahendeid kasutada, kuid nende eesmärgid ehk nii-öelda teatritegemise motiivid on hoopis teisest maailmast. Nad on tegelikult läbinähtavad. Nad teevad Poliitikat, aga mitte Teatrit. Teades teatrit mängides ka ise suurepäraselt, et tegelikult teevad nad vaid Poliitikat.

Aga mida teeb Teater poliitikat mängides? Ta lahustub Poliitikasse. Lakates olemast Teater. Ning sellest on kahju. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et tõeliselt poliitilist teatrit pole kunagi olnud ja midagi sellist ei peaks ka tänapäeval tegema.

Kuid mis asi on poliitiline teater? Meelde tuli üks kunagi kuuldud raadiosaade. Venemaa silmapaistvate teatriinimeste vestlusring. Vabaduse raadios. Selles meenutas Anatoli Smeljanski, kuidas ta oli küsinud 1988. aastal emigratsioonist tol ajal veel NSV Liitu tagasi pöördunud ja Taganka teatrit juhtima asunud Juri Ljubimovilt: «Taganka on ju poliitiline teater?» Mille peale Ljubimov oli vastanud: «Ei, me ei taha olla poliitiline teater.

Me alustasime poeetilise teatrina. Poliitiliseks teatriks meid tehti.» Ning seejärel räägiti Ljubimovi ja ilmselt ka teiste lavastajate töödest. Kuid lõppes kogu see jutuajamise lõik tõenäoliselt ikkagi tsitaadiga Juri Ljubimovilt. Ning kõlas see järgmiselt: «Poliitiline teater on Aristo­phanes. Mõistate?»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles