Lõppev aasta oli Eestis taas valimiste aasta. Jahtkapten Mart Saarso tõdeb, et kurvastaval kombel varjutab tõsised teemasid üha enam meelelahutuslikkus.
Mart Saarso: see on ohu märk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna valimised toimuvad tihemini kui olümpiamängud, on kaasaelamise kirglikkuse järgi otsustades saanud sellest meie rahvuslik spordiala. On muidugi vähesed «pimedusega löödud», keda see teema ei huvita, kuid valdavalt pakub parasjagu käimas olev kampaania kõne- ja vaidlusainet nii tööl, kodus kui puhkehetkel.
Eksperdid oleme poliitikas ju kõik, täpselt nagu meditsiinis, ehituses ja pedagoogikas, ning sestap läheb diskussioon valijate vahel sageli vägagi tuliseks. Erimeelsused võivad tekitada tülisid, millest sugeneb valimistevahelisest perioodist kestvamaidki vaenamisi ja seda nii kolleegide kui ka sugulaste-tuttavate ringis, sest nagu vanarahvas ütleb: igal seal oma tõde. Niipalju siis valijatest ehk spordile kaasaelajatest.
Sportlased ise siinkohal tutvustamist ei vaja, sest enamikku tipptegijaid teavad lasteaiaealisedki ning iga uue ja vähegi lootustandva talendi pilt kleebitakse aegsasti avalikku ruumi, virtuaalsesse, audiovisuaalsesse või näiteks prügikastile.
Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Nii elementaarse edujuhise annab olümpiadeviis. Poliitspordis näikse asi siiski pisut keerukam olema. See spordiala on väga tingliku võrdlusena midagi male, iluvõimlemise ja poksi läbisegi ristamise tulemuse sarnast. Ajuti ka sugemeid härjavõitlusest, kus mäng käib teadagi ühte väravasse.
On siiski veel kuulda hüüdjaid hääli, kes kutsuvad üles tutvuma erakondade programmidega või vähemalt valimisplatvormidega, kuid see seltskond on nii kandidaatide kui valijate hulgas jäänud vähemusse. Kahtlustan, et nimetatud dokumentidega pole suur osa kandidaate ise ka tutvunud, sest kogu aur läheb vile ajamisele ja kahest-kolmest sõnast koosneva loosungi papagoilikule korrutamisele.
Rahvas ootab vaatemängu, sõud ja nõnda meenutab iga järgmine kampaania meie täielises vabariigis üha enam Mart Sanderi juhitud ajaviitesaateid, kus kohtunikud otse-eetris oma hinnangud annavad ja seejärel ka publik hääletamise võimaluse saab. Ja nii polegi valimiskampaania enam mitte spordivõistluste, vaid missivalimiste moodi. Mis parata, ei ole ju mõtet minna hokiväljakule tennisevarustuse ja -reeglitega – vaeseomaks peksavad.
Eesti poliitspordi tippvõistlusteks enne otsustavat tõehetke on kujunenud ETV «Valimisstuudio» saated. Neid teeb meie kõigi poolt ülalpeetav avalik-õiguslik rahvusringhääling, mis peab olema aus ja erapooletu ning tagama tasakaalu ja võrdsed võimalused. Ja nii see viimaste riigikogu valimisteni ka oli, just nimelt oli.
2011. aastal tehti saate formaadis «väike» ja pealiskaudsel vaatlemisel süütu täiendus. Kui varem väitlesid kandideerivate erakondade esindajad võrdsetel tingimustel, mille pidi tagama saatejuhi moderaatoriroll, ja kõik, siis uuenenud formaadis anti puuderdamispausi ajal ja teist korda kohe väitluse lõpu järel sõna ajakirjanikest koosnevale žüriile.
Niigi sõuelementidest kubisevast, kuid siiski tõsiseltvõetavana mõeldud saatest sai martsanderlik meelelahutus, mille nautimiseks pole vaja pead vaevata, piisab seljaajust.
Ja kui publiku enamus just mängulist ajaviidet ootabki, on kõik justnagu korras.
Paraku on aga valimistel, olgu Toompeale või suvalisse vallamajja, järgmiseks neljaks aastaks meie kõigi eluolule reaalsed tagajärjed. Seepärast on kõige eelkirjeldatu pärast kahju, et mitte öelda: see on ohu märk, ja muide süvenev. Viimatise pealinna meerikandidaatide väitluse järel küsis saatejuht žurnalistide žüriilt juba otse: keda siis homme tasub valida? Lubage, kui see on aus, erapooletu ja demokraatlik, siis on Põhja-Korea demokraatia etalon.
Kas tõesti kardetakse, et märgiline tädi Maali jääb valimiskabiinis ilma ajakirjanike antud hinnangute ja suunisteta hätta ja nii osutuvad valituks «valed» kandidaadid? Ei jää hätta midagi, kuigi üks mu kadunud vanaemadest deklareeris kunagi, et ei vali Siim Kallast, kuna talle ei meeldi selle mehe vuntsid. Ärgem unustagem, et iga rahvas on oma valitsust väärt.
Ja miks on debatti hindama kutsutud just ajakirjanikud ja mitte politoloogid, ühiskonnateadlased või näiteks lüpsjad? Kogu lugupidamise juures heade ja eetiliste ajakirjanike vastu on nende töö ju amet nagu iga teine. Nad on samasugused valijad oma eelistustega ehk nende erapooletuses julgen sügavalt kahelda. Tahaks vähemalt uskuda, et mõni žüriiliige pole palgatud mängu ära vilistama.
Kokkuvõttes tahan öelda, et igaüks peab tegema oma valiku ise, oma mõistuse ja südametunnistuse, mitte aga ajakirjanikest nõuandjate abiga. Kuude viisi pasundab erameedia niigi nende poolt, kes maksavad. Rahvusringhääling kuulub meile kõigile ja ETV saates otsesõnu hinnanguid loopida, kes oli parem, kes halvem või kellel oli õigus, on lubamatu ja valijat solvav. See nullib ära kogu saate mõtte.
Debatt on selleks, et totaalses loosungite ja plakatite virvarris natukegi luua võimalust rääkida sisust, mis valija ehk mõtlema kehutab. Kellegi teise antud hinnang segab seda sõltumatult teha ja omaenda otsust langetada. Eetikast oleks siinses kontekstis vist naiivne piiksatadagi…
Viimase «Valimisstuudio» järel igatahes sõnastasin enda jaoks meie praeguse esileedi juhtimisel kunagi loodud slõugani ümber: Welcome to Banania!