Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik otsus Tallinna linnavõimu vastu kohtusse minna on juba tekitanud küsimusi. Kas mõne halduskogu koha pärast võitlemine väärib seda aega ja vaeva?
Küsimus ei ole üksnes mõnes halduskogu kohas ega isegi mitte valimisliidus Vaba Tallinna Kodanik. Meie teeme ikka omi asju linnas edasi, olgu siis halduskogu kohtadega või ilma. Teema on oluliselt laiem.
Tallinna volikogus olevad neli parlamendiparteid on järjekindlalt kitsendanud kohalike ühenduste esindajate võimalusi esindada halduskogudes oma valijaid. Kuid see on vaid üks samm, mis iseloomustab kartellierakondade võimu kindlustamise püüdlusi laiemalt.
Teatavasti ei ole enam lubatud valimisliitude osalemine riigikogu valimistel. 2002. aastal üritati lisaks keelata valimisliitude osalemine kohalikel valimistel ja alles õiguskantsleri sekkumine jättis valimisliitudele munitsipaalpoliitikas eluõiguse. Kuid parteid ei loobu üheski võimalusest, et kodanikeühendused poliitikast välja suruda.
Kohalikel valimistel kasutavad parlamendierakonnad valimiskampaania tegemiseks endale riigieelarvest makstavat toetust, mille suuruse on parteid tõstnud nüüdseks ligi kuuele miljonile eurole. Kurbloolisus on selles, et iga-aastase riigieelarvelise eraldise maksmise aluseks on saadikukohtade jaotus riigikogus, kuid erakonnad kasutavad toetust kohalikel valimistel. Majanduses nimetatakse seda ristsubsideerimiseks ning see on turguvalitsevatele ettevõtetele keelatud. Kartelliparteidele on kõik lubatud.
Parteid kulutasid kohalike valimiste kampaaniale viis miljonit eurot ja seda on kaks korda enam võrreldes 2009.a. valimistega. Kohalikel valimistel võistlevad kõik valimisliidud ja üksikkandidaadid erakondadega täiesti ebaõiglastel alustel, mis kahandab oluliselt valimisliitude ja üksikkandidaatide võimalusi.
Kui kohtuskäik Tallinna linnavõimu vastu aitab anda avalikkusele signaali, et sellise asjade toimimise viisiga ei saa rahul olla, siis on see väärt iga tundi ja eurot, mis selle peale kulub.
Kohtus vaidlemine tekitab vist meist enamuses ebalust ja tundub, et see ei ole veel meie kultuuri pärisosa. Läti Henriku järgi teame, et 13. sajandil lahendati siinmail vaidlusküsimusi vahetevahel liisu heitmise teel. Kroonik kirjeldab, et üks võimalusi oli hobuse tapmine mõõgalöögiga ning õiguse määramine vastavalt sellele, kas surev loom langes paremale või vasakule. Argumentidele polnud liigselt tarvis energiat kulutada.
19. sajandil otsisid Tammsaare Andres ja Pearu õigust juba kohtumajas, kuid kuivõrd vaidlusküsimust kui ideed ja naabrimeest kui isikut üksteisest lahutada ei suutnud, siis tulemuseks oli omavahelise tüli suurenemine. Meie kultuuri üks tüvitekste kohtuskäimisest lahenduse otsimist ei õilista.
Kui kirjandustekstid on kujutanud kohut pigem sellises valguses, mis inimeste võõristust selle institutsiooni vastu kasvatab, siis elus ise on paremaid arenguid. 2012. aasta riigikohtu otsus Euroopa stabiilsusmehhanismi aluslepingu kohta tekitas suurt vastukaja, kuid napi ülekaaluga otsust ühiskonnas siiski poolt- ja vastuargumentide kaalumise enneolematu tiheduse ja kvaliteedi tõttu aktsepteeriti. Riigikohus tõestas, et põhjendatud kohtuotsuse lugemine võib ka võhikutele kaasamõtlemise rõõmu pakkuda.
6. detsembril halduskohtusse antud kaebuses leiame, et kui halduskogu liikmete määramisel lähtutaks linna kui terviku, mitte linnaosa valimistulemustest, muutuks halduskogu roll linnavolikogu kõrval sisutühjaks. Linnaosa „huvide paremaks arvestamiseks“ tuleb halduskogude koostamisel lähtuda linnaosa inimeste eelistusest.
Kohtusaalis võib olla kõle ja kohtutoimik täis kantseliiti. Aastaid tagasi vaidlesin ettevõtte esindajana maksuametiga ning igas järgmises kohtuastmes läks diskussioon põnevamaks ja kohtunike seisukohad sisukamateks. Distants ja võõristus kohtumõistjate ees omakorda väiksemaks. Loodetavasti tuleb munitsipaalpoliitikale vaid kasuks argumentide igakülgne läbi katsumine.