Nägin hiljuti unes, kuidas Rosimannus ja Michal leppisid kokku grandioosses plaanis sajad tuhanded välismaale lahkunud eestlased kodumaale tagasi meelitada. Kuivõrd aktsioon kujunes unes häbematult edukaks, asusin hommikul ärgates uurima, kas hiljuti valitsuses kinnitatud rahvuskaaslaste programmis 2014–2020 võiks leiduda mõni sõrmejälg sellise sobingu kohta. Selgus saabus peagi – see on üks neist kokkulepetest, mida lihtsalt pole olnud.
2004. aastal rahvastikuminister Urve Palo alustatud rahvuskaaslaste programmides etniliste eestlaste tagasimeelitamiseks valitseb veel aastaid hiljemgi kahetsusväärselt sama retoorika. Endiselt nenditakse, et väljaspool riigipiire elab 1,1 miljonist eestlasest 150 000 – 200 000, suur osa neist (lõplikult?) sulandunud asukohamaa rahvastikku. Täpset arvu ei tea keegi.
Kui esimeses programmis 2004. aastal keskenduti ajaloolise ida diasporaa kultuuriseltsidele, siis viimases vaadatakse tõele valusalt näkku – eestlasi on siit läände lahkunud nii palju, et neist tekkinud uued kogukonnad vajavad riigilt koole, laagreid ja kultuuriüritusi. Teadaolevalt õpib välismaal asuvates eesti koolides tänavu 3200 last, 2020. aastaks on neid üle viie tuhande.
Ühest küljest on see rõõmustav. Kui 2004. aastal kulus suur osa rahvuskaaslastele kulutatavast rahast sellele, et väliseestlaste arhiiviainesesse mõni klade juurde tekitada, siis nüüd peetakse ülal eesti koole, saadetakse sinna Eestist õpetajaid, luuakse stipendiume ja tõmmatakse noori siia keelelaagritesse.
Kurvastav on aga fakt, et koos kolmanda rahvuskaaslaste programmiga näib koitvat ka reaalsus: siit läinuid naljalt tagasi ei meelita ja igas järgnevas programmis on see eesmärk tahapoole kukutatud. Tänavuses rakendusplaanis nähakse väliseestlaste hariduskuludeks ette üle 420 000 euro, kultuuripärandi edendamiseks välismaal ligi 190 000 ja tagasipöördumiseks vaid 120 000 eurot.
Viimane summa olnuks veelgi väiksem, kui eksperdid poleks selle naeruväärsusele aasta varem tähelepanu juhtinud: 2011. aastal kasutas tagasipöördumistoetust 61 inimest, kes said taasasumistoetuseks keskmiselt 903 eurot. Naasnute arv oli vaid masu ajal üle 200, muudel aastatel on tagasitulekutoetust kasutanud mõnikümmend inimest.
Eelseisvatel aastatel rahasummat rahvuskaaslastele ei suurendata ja see on endiselt 750 000 euro tasemel. Nii pole ka tulevikus kindel, kas õnnestub ära teha mullu rahanappuse taha jäänud uuring selle kohta, mis eestlasi tegelikult tagasi võiks meelitada.
Kodumaal olijatele jääb aga teadmine, et rahvuskaaslaste programm ei ole enam kodumaa tolmu jalgelt pühkinute tagasi kutsumiseks, vaid suuresti eesti kultuuri eksport, lootuses, et selle keele ja vaimu jõud väljarännanud rahva kunagi siia tagasi juhatab.