«Kui neid saab õpetada vihkama, siis saab neid õpetada ka armastama.»
Juhtkiri: vang ja president
7. detsember 2013, 10:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu on maailmas vähe sündmusi, millele Moskva ja Washington ühtemoodi reageeriksid, kuid Lõuna-Aafrika endise presidendi, inimõiguste eest võitlemise ikooni Nelson Mandela surm eile hommikul on üks neist. Isegi hoolimata päevapoliitilistest vahekordadest on Mandela, või õigemini see, mille eest ta seisis, väärtuste kandjana õhtumaises kultuuris ühtemoodi mõistetav ja puudutav.
1990. aastatega algas maailma ajaloos jälle uus ajajärk. Algas Teises maailmasõjas lõhenenud Euroopa taasühinemine ja Lõuna-Aafrikas langes režiim, mis eraldas inimesi nende nahavärvi järgi. Need sündmused on ühe mündi kaks külge, mõlemad tühistavad euroopalike väärtuste skaalal nii taunitava eraldatuse.
Mandela isik kannab endas veel teistki olulist väärtust: vabanenud 1990. aastal vanglast, kus ta oli viibinud enam kui veerand sajandit, ei olnud temas vihkamist. Tõe ja leppimise komisjoni, mis loodi Lõuna-Aafrika Vabariigis pärast tema presidendiks saamist 1994. aastal, tuuakse näiteks sellest, kuidas ühiskonda keerulise ja valusa minevikuga lepitada.
Mandela vastuhakku toona Lõuna-Aafrika Vabariigis valitsenud apartheidile võib vaadelda kodanikujulguse aktina. Oma elu ja isikliku vabadusega riskimine headuse nimel ja teiste inimeste eest on see, millena tänases Postimehe arvamuse ja kultuuri lisas AK sotsiaalantropoloog Brain Palmer kodanikujulgust kirjeldab.
Ent euroopalike väärtustega kooskõlas on seegi, et nagu üks inimene ei tohi oma väärtusi teistele peale suruda, nii ei saa ka üks inimene kõiki teisi rahuriiki juhtida. Euroopa ühinemine ei kulgenud valutult – Kagu-Euroopa tegeleb siiani Balkani sõdade tagajärgedega. Lõuna-Aafrika Vabariigi ees seisab hulk suuri, paljuski mineviku juurtega sotsiaalmajanduslikke probleeme. See tähendab, et üks inimene saab küll näidata oma julgusega eeskuju, kuid sel teel hakkama saamiseks peavad pingutama kõik kaasaminejad.
Edusammud ilmnevad enamasti palju aeglasemalt, kui kannatamatu inimloomus näha tahaks, ometi ei saa teekonda kartes kuhugi minna, ning arvestades vaid võimalusega, et elu läheb veel hullemaks, elaks inimkond ilmselt ikka veel orjanduslikus korras.
Nelson Mandela ütleb 1994. aastal avaldatud raamatus «Long Walk to Freedom» («Pikk tee vabadusse»), et «keegi ei vihka teist inimest sündides tema nahavärvi, päritolu ja religiooni tõttu. Ühiskond õpetab inimesi vihkama, ent kui neid on võimalik õpetada vihkama, siis on neid võimalik õpetada ka armastama, sest armastus on inimesele loomulikum kui vihkamine».
Inimesed suudavad palju, kuid kõige tähtsam on see, et neid juhiks headus ja armastus teiste inimeste vastu. Ning Nelson Mandela on üks, kes jääb meile seda meelde tuletama.