Eesti Väitlusseltsi võistkond leiab tänase online-debati lõppsõnas, et homopartnerluse seadustamine ei tee kellelegi kahju, küll aga oleks see samasoolistele kasulik.
Väitlusselts: homopartnerlus ei kahjusta kedagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt täname Liisa Pakostat, et ta soovis meiega sellel teemal diskussiooni arendada. Olgugi et tegemist oli väga huvitava väitlusega, leiame siiski, et samasooliste paaride tsiviilpartnerlus tuleks Eestis seadustada.
Eelkõige hakkas väitlusest silma, et oponendi argumendid ei vastanud väitluse põhiküsimusele — miks ei tohiks homopartnerlust lubada?
Fakt, et on olemas õiguslikke alternatiive ning et see ei puuduta küsimusi laste õigustest, ei ole argument homopartnerluse vastu.
Samuti sattus oponent endaga vastuollu, väites et ühelt poolt on abielu laste kaitsmiseks mõeldud instituut, teisalt, et laste õiguste tagamisel pole abielu või partnerluse olemasolu tähtis.
Oponendi peamine argument väitis, et samasoolised paarid saavad sõlmida teistsuguseid lepinguid, mis tagavad neile abielusarnased õiguslikud garantiid.
Näitasime, kuidas seltsingulepingu näol on tegemist hoopis teise õigusvaldkonda kuuluva instituudiga, millele ei rakendu nii suur õiguskindlus. Samuti ei taga ka teised lepinguid samal määral õigusi, mis on abielus heteropaaridel.
Selline olukord halvendab samasooliste paaride õigusi ning teeb nii nende kooselu kinnitamise kui ka hiljem lahkuminemise palju keerulisemaks ja ebamugavamaks, mis ei taga neile samaväärset ligipääsu oma õigustele.
Kui seadustada tsiviilpartnerlus, ei kaasneks sellega mingeid kahjusid, kuid samasoolised paarid saaksid lõpuks endale nõutud õigused.
Naeruväärne on ristküsitluses ilmnenud väide, et partnerluse seadustamine suurendab riigi halduskoormust. Kui oponendi arvates on probleem nii väike, miks siis korraga riik sellega hakkama ei saa?
Meie arvates on väitluse põhiküsimuseks inimese õigus enesemääratlemisele ja identiteedile, seda siis nii enda eraelu kui ka perekonnaelu puutumatuse ja tunnustamise kaudu. Üks osa sellest identiteedist on kindlasti tema seksuaalne orientatsioon ja enda teostamise kooselu kaudu.
On olemas ühiskonnagrupp, kes tsiviilpartnerlust soovib, mis viitab, et ilma selle seaduseta ei ole nende suurim heaolu saavutatud. Oponendi sõnade kohaselt võib siinkohal õigusi piirata ainult vägivalla või seksuaalsuse pealesundimise korral, kuid samas ei ole meile ära näidanud, kuidas on antud juhul tegu kummagagi.
Lääneriigid ei tunnusta seda õigust mitte ainult lihtsalt kooselu tolereerides, vaid on võtnud ka aktiivse kohustuse sellist kooselu tunnustada ja muuta sellised suhted reglementeerituks ja mõlema poole suhtes võimalikult lihtsaks ja ausaks. Sellega tunnistavad riigid, et õigus elada riigi ees tunnustatud kooselu on ka osa sellest enesemääratlusest.
Oponent ei ole terve väitluse jooksul vastanud küsimusele, miks ei ole samasoolistel paaridel võrdset õigust enesemääratlemisele. Oponent väitis küll, et abielu on lihtsalt traditsiooniline laste kaitsmiseks mõeldud instituut, kuid ignoreeris terve väitluse jooksul argumenti, et isegi kui ka heteroseksuaalsed paarid ei kavatse kunagi lapsi saada, on neil ikkagi palju suurem õigus enda kooselu riigi poolt tunnistatuks saada.
Leiame lõppkokkuvõtteks, et selline olukord, kus samasoolised paarid ei saa üldse valida, kas teostada end registreeritud kooselu kaudu, samas kui heteroseksuaalsed paarid saavad, on põhjendamatu diskrimineerimine ja iga inimõigusi austav riik peab looma seadusliku tsiviilpartnerluse võimaluse.
Väitlusseltsi meeskond ei esinda online-debattides reeglina oma seisukohti, vaid asetab end positsiooni, mida sageli avalikkuses ei julgeta või osata argumenteeritult kaitsta. See aitab muuta ühiskondlikku debatti sisulisemaks küsimustes, millesse sageli suhtutakse pinnapealselt või emotsionaalselt.
Sellega on tänane online-väitlus lõppenud! Postimees.ee tänab osapooli ja lugejaid!