On hämmastav, kuidas Lääne-Euroopa riikides tuntakse noortele, kes kriisijärgsele tööturule sisenevad, kaasa, kuid Eestis on sõnast «noor» saanud vaata et sõimusõna. Emotsionaalselt kirjeldatud juhtumist sai üldistus kogu Eesti noore töötajaskonna kohta.
Eelmisel nädalal avaldatud Rapla restoranipidaja sõimukõnet noorte pihta ei tasakaalustanud ka lisandus, et «tublide tegijatega ei ole tema tee veel ristunud».
Ma parem ei hakka kirjutama oma tublidest noortest sõpradest, kelle tööpäevad venivad enese tõestamiseks vähemalt 12-tunniseks, kuna ka see oleks lihtsalt teise äärmuse rõhutamine.
Laiema pildi saamiseks peaks meelde tuletama, et esiteks on töölemineku eas noori praegu väga palju, kuna tegemist on beebibuumi ajal sündinutega. Samas on välismaale õppima ja tööle minna praegu lihtsam kui iial enne ning seda võimalust kasutatakse agaralt. Võib oletada, et paljud tublid ja töökad noored on läinud end avastama piiri taha, kuid seda, et kogu praegu tööealiseks saav põlvkond on tervikuna lihtsalt laisk ja ignorantne, ei taha ma kuidagi uskuda.
Näiteks IT-valdkonnas tuntakse muret hoopis sellepärast, et noored mehed süvenevad liiga tihti täielikult töösse, unustavad pere loomise ning põlevad kergesti läbi.
Tõsi võib olla ka see, et paljud praegu tööelu alustavad noored ajavad taga sinilindu ega suuda kuidagi otsustada, mida nad tegelikult tahavad. Aga eneseotsingud on ju selles eas loomulikud ja töötaja sobivus ametikohale peaks olema ka tööandja mure.
Igal juhul on meeleheitel ja ükskõik millist tööd teha soovivate inimeste hulk Eestis kindlasti väiksem kui iial enne. See on normaalne protsess, mis käib kaasas riigi arengu ja rikastumisega. Nii nagu on teadlikumaks muutunud Eestimaa tarbijad, on seda ka töötajad, eriti noored. Näiteks kui pikka aega on tööandjad eeldanud, et algajad töötajad töötunde ei loe, siis tänapäeval väärtustavad noored kindlasti rohkem ka vaba aega ning ootavad tööandjatelt oma töötajate väärtustamist ja koolitamist.
Seega, ärgem üldistagem. Iga vestlus sel teemal viimasel nädalal on lõppenud sama järeldusega: on väga erinevaid näiteid. Pigem võiks iga rahulolematu tööandja enne kogu põlvkonna maha kandmist ise ka peeglisse vaadata – kas ta suudab oma töötajaid motiveerida, tegeleb nendega piisavalt ning edastab tööülesanded selgelt ja ühemõtteliselt.
Loomulikult peab ka töötaja olema vastutustundlik, kuid iga vähese kogemusega nooruk ei pruugi alati olla võimeline kõike uut lennult haarama. See ei tee teda laisaks ega halvaks töötajaks, vaid algajaks, kes vajab esialgu kogenumate tuge.