Juhtkiri: Ukraina pokker

Foto: Urmas Nemvalts

Euroopa Liidu ja Venemaa piiriks on Iseseisvuse väljak Kiievis

Kiievis toimuv massidemonstratsioon tõi eil­e päeval tänavatele vähemalt sada tuhat meeleavaldajat. Kas ja kui palju meeleavaldajaid pimeduse varjus kannatada saab või arreteeritakse, selgub hommikuks. Kuid juba on selge, et viimastel päevadel toimunud vägivaldsete intsidentide arv on suurem, kui üheksa aastat tagasi oranži revolutsiooni ajal.

Erinevusi on veelgi. Kui toona olid eesmärgiks uued valimised võltsitute asemel, siis nüüd on põhjuseid mitu. Ehkki käivitajaks sai Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši otsus mitte allkirjastada Euroopa Liidu assotsiatsioonilepet, ei ole kindel, kas nii suur meeleavaldus oleks aset leidnud, kui ei oleks olnud üldist rahulolematust võimustruktuuridega ja kui miilits ei oleks jõu kasutamisega rahulolematusele veelgi kaasa aidanud.

Kuid ka siis, kui meeleavalduste peamiseks põhjuseks pidada Euroopa Liidu assotsiatsioonileppe allkirjastamise edasilükkamist, on küsimus laiem: lepe olnuks ELi poole kaldu liivatamata rada, mida mööda Ukraina Venemaa haardeulatusest välja libisenuks. Kunagise impeeriumi süda ei ole lakanud löömast, ja see püüab hoida vereringet osaliselt amputeeritud jäsemetega käigus nii kaua kui vähegi võimalik. Ja just nii Moskva Kiievit endiselt näeb: mitte päris iseseisva riigi, vaid lääne provokatsiooni kirurgilise noa läbi poolvägivaldselt küljest nüsitud tükina. Edasi on küsimus majanduslik: vastukaaluks Euroopa Liidule pakutud Euraasia majandusruum, mida ka Nõukogude Liidu pehmeks variandiks on nimetatud, taastaks vereringe vähemalt esialgu rahuldaval määral.

Kuidas peaks lääs Kiievi sündmustele reageerima? Euroopa Liidu põhimõtetega käib kokku läbirääkimine konflikti otsimise asemel. Seni on olnud Ukrainaga suhe selline, mis läbirääkimisi võimaldas. Eile rõhutasid Poola ja Rootsi välisministrid Radek Sikorski ja Carl Bildt ühisavalduses sedasama: Euroopa on endiselt valmis leppe allkirjastama, kuid Ukraina peab ise otsustama, kas ta seda soovib või mitte.

Ometi võib EL seista nüüd raske valiku ees: kas toetada Ukraina presidenti ja sellega stabiilset Ukrainat, kellega jätkata läbirääkimisi ka järgnevate kuude ja aastate jooksul, või valida positsioon euroopameelsete protestijate kasuks.

Kuid valik, mis tuleb teha, ei ole mitte demonstrantide ja Janukovõtši vahel, vaid konflikti ja dialoogi vahel. Ja seda õige varsti, samas kui head lahendust olukorrale ei paista olevat.

Mõne päeva pärast, 5.–6. detsembril toimub Kiievis OSCE ministrite kohtumine, ja on selge nii see, et mingisugust reaktsiooni neilt oodatakse, kui ka see, et milline see reaktsioon ka ei oleks, võetakse seda märgilisena. Nagu Economisti välistoimetaja Edward Lucas eile õhtul Twitteris märkis, on OSCE ministritel valida, kas boikoteerida tippkohtumist, liituda protestijatega või minna kohale ja väljendada oma pahameelt toimunu üle.

Kaks esimest ei lähe kokku konflikti vältimise põhimõttega, viimasest oleks aga paraku üsna vähe kasu.