Ahto Lobjakas: Berliini paradigma
2. detsember 2013, 14:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kellele meeldib rääkida geopoliitilisest «paradigmavahetusest» Euroopas, võivad nüüd ühe otsa komistada. See, mis toimub Euroopa Liidu idapoliitikaga, on ühe kaua toiminud loogika asendumine teisega. Erinevalt näiteks 2008. aasta Gruusia sõjast, kus Venemaa lihtsalt tegi seda, mida ta ammu on väga hästi teinud.
Vilniuse tippkohtumine eelmisel nädalal tähistas ELi ida(naabrus)poliitika surma. Asutatuna 2003. aastal, pidi naabruspoliitika (ENP) algama sealt, kus lõppes laienemispoliitika. Probleem on aga algusest peale olnud – nagu märkis Reutersi usutluses (29.11) üks ENP loojaid, toonane Euroopa Komisjoni kõrge ametnik Michael Leigh –, et uus poliitika lonkas. EL nõudis Ukrainalt jt raskeid reforme, pakkumata vastu liikmestaatust. Tegelikult tajusid ENP arhitektid probleemi juba alguses: esimeses ENP visandis öeldi, et laienemine on olnud ELi välispoliitika tõhusaim instrument (mh diplomaatiline kiirkiri vihjamaks, et muid instrumente ELil suurt polegi).
Selles visioonis pidi ELi hakkama ümbritsema «sõprade ring». Kümme aastat hiljem meenutab ELi naabrus kehva poksija hambaid: vaevu seisavad kaks, Moldova ja Gruusia; ülejäänud eesotsas Ukrainaga on välja löödud.
Aga välispoliitika (ja paradigmad) ei salli tühja kohta. ENP asemele astub Saksamaa uus koalitsioonilepe, mis eeldusel, et sotsiaaldemokraadid selle heaks kiidavad, näeb ette aktiivse tegevuse kolmnurgas Berliin-Varssavi-Moskva. See oleks see Saksamaa liidriroll, mida ammu ajavad taga Soros jpt. Aga ta tuleks teise paradigmaga. Tal puuduks orgaaniline side Euroopa Liiduga.
Brüsselist on Berliin kriisiaastail teinud neljanda ratta kolmerattaliste vankrite all, esmajoones kasinuspoliitika sõnumitoojana. ENP rajanes ELi väärtustel, mille tähtsaim eripära oli, et nad ei olnud läbiräägitavad. Berliini uus Ostpolitik rajaneb aga nagu vanagi vastastikusel sobitumisel. Wandel durch Annäherung, «muutus lähenemise kaudu», on pragmaatiline, mitte idealistlik kreedo – nagu osutab Hans Kundnani Saksa välissuhete nõukogu lehel usutluses Ostpolitik’i looja Egon Bahriga (17.10).
Kuulakem siinkohal kahte asjakohast äpardunud presidenti. Viktor Juštšenko Ukrainast (Financial Times, 24.11): «[Venemaa pakutav] ei sisalda liitumiskriteeriume, nõudmisi või standardeid, tõsiseid norme ja regulatsioone, nad on institutsioonilise baasita.» Mihheil Saakašvili Gruusiast (Washington Post, 25.11): «Kui tahad ELi saada, pead läbi tegema kõik need valulised reformid, et sinna sobida.» Mõlemad otsivad kontrasti Venemaaga, kuid nende kaemuse lisaväärtus on selles, mida nad ütlevad ELi kohta.
Brüssel on vallutatud ja Euroopa strateegiline kontekst on ametlikult mitmepooluseline. Meie oma ka.