Toomas Alatalu: Iraan lubati laua taha!

TOOMAS ALATALU Foto: Valimised

Iraani poliitikat on targem mõjutada temaga kontaktis olles kui teda ignoreerides ja karistades, kirjutab politoloog Toomas Alatalu Postimehe arvamusportaalis.

Seitsme suuriigi – Ameerika, Hiina, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa pluss Euroopa Liidu ja n-ö vastaspoolena Iraani välisministrite allkirjad lõpetasid 24. novembril vastasseisu, millest suur poliitika oli kurnatud ja selgelt tüdinenud. Formaalselt seati-aktsepteeriti teatud piirangud Iraani tuumaprogrammile ja lubatakse lõpetada Lääne majandussanktsioonid Iraani vastu (tehingu mõlemad poole sisu täpsustamine alles käib), ent peamine oli muus – USA ja Venemaa  näitasid järjekordselt, et suudavad soovi korral ja teisi meeskonnatööks kaasates lahendada keerulisi konflikte väga ruttu.

Iraani tuumaprobleemist hakati rääkima pea kohe pärast ajatollade revolutsiooni võitu 1979. aastal ning konkreetse ohuna Iisraelile ja Läänele alates Venemaa liitumisest Bushehri AEJ ehitusega 1998. aastal. Veelgi konreetsemalt pärast Saddam Husseini kukutamist 2003. aastal, millega likvideeriti Kesk-Idas esimene režiim, kes avalikult lubas luua endale tuumarelva vastukaaluks Iisraeli omale. Iraagi ohu äralangemise järel koondus samasisuline tähelepanu üle Iraanile ja 2006. aastal formeeruski suurriikide grupp 5+1, kes üritasid Iraani ära rääkida, loobumaks igasugustest kavadest tuumerelva asjus.

Lõputud ja närvilised läbirääkimised said ootamatult uue hinguse tänavu 3. augustil, kui Iraani presidendiks sai kunagine Iraani läbirääkimisdelegatsiooni juht (nimetati selleks kohe pärast Saddam Husseini kukutamist) Rouhani ja tuli välja, et Läänel ja Iraanil polegi raske kokku leppida.

Mõistagi polnud küsimus ainult neis läbirääkimistes – kaasa mängisid nii USA-Venemaa suhetes toimuv, Obama ponnistused oma eelkäija Bushi välispoliitilise praagi parandamiseks, Läänele tervikuna üllatusena tulnud Araabia kevad ja selle tänased tipud – verised kodusõjad Iraagis ja Süürias jmt. Kusagilt tuli alustada ja selleks sai Süüria, kus vastasrind süüdistas augustis kehtivat režiimi keemiarelva ootamatus kasutamises.

Ilmselt veel mäletatakse, kuidas Jeruusalemmas, Londonis ja Pariisis loodeti, et USA teeb rünnaku Süüriale ning Obama ja Putini võrratut teineteise ignoreerimist G20 kohtumisel Peterburis võeti kui kinnitust – nüüd saab Venemaale tuginev Assadi režiim löögi ja langeb. Pealegi oli kõigil lääneriikide juhtidel võimalus anda hommikul allkiri Obama hoiaku toetuseks. Aeg näitas, et Obamal oli seda kehamängu vaja just oma lähiliitlaste uinutamiseks, sest öisel kohtumisel Putiniga taastati kahe suure koostöö ja tõsteti efektse käiguga keemiarelvad Süüria kodusõjast välja!

Edasise mõistmiseks tasub teada, et veel 2009. aastal üritas Obama asuda Bushi praagi likvideerimisele Lähis-Idas ja pidas 4. juunil 2009 programmilise kõne – uus algus - Kairo ülikoolis. Paraku suutis Iisrael koos USA vabariikliku parteiga nurjata Palestiina riigi loomise kavad ja nii – nurjunud lootuste olukorras – satutigi peatselt Araabia kevadesse, milles Süüria kõrval on raskeimaks pähkliks Iraagi (mitteametlik) kodusõda, sest Bushi administratsiooni «tarkuseks» oli seal sunnide asemel kogu võimu andmine shiadele. Mida see jätkuvalt tähendab, kinnitavad igapäevased teated tapetuist Iraagis. Arengute pealiinis oli olulisim see, et kolm nädalat pärast Obamat saabus Kairosse ka Venemaa toonane president Medvedev, kes 24. juunil 2009 lubas omapoolset Lähis-Ida rahukonverentsi Moskvas.

Antud piirkonna eripäraks ongi see, et seal on nii Lääne- kui Moskva meelseid ning lahendused saavad ja peavadki tulema mõlemalt poolt, et ühel hetkel leida mingi ühine alus. Nii nagu täna Süüriaski – Lääs on püüdnud algusest peale ajada asju rohkem kui 100-lise seltskonnaga «Süüria sõprade» abil, Moskva on aga algusest peale pakkunud suurriikide ja kohalike liiderriikide klubi tehtavat otsust, mis nüüd Genf2 sildi all peakski 22. jaanuaril kogunema. 

Teisisõnu – Washington ja Moskva hakkasid paralleelselt probleeme lahendama veel 2009. aastal ja kui Obama sai mullu tagasivalitud, alustas ta uuesti peamisest Lähis-Idas ehk Palestiina riigi loomisest. Juuli lõpul käivitus läbirääkimiste protsess riigisekretär Kerry juhtimisel uuesti ja selleks on aega antud üheksa kuud. Järgnes läbimurre Süüria keemiarelvade asjus ja selle vahele mahub Obama ja Rouhani mittekohtumine, kuid teineteisele rääkimine ÜRO kõnepuldist, mis kulmineerus omavahelise telefonikõnega. Seda jällegi üllatusena eeskätt omadele.

Novembri algul läks taas põnevaks, kui USA, Venemaa ja Hiina välisministrid lendasid 24. tunnil Genfi, et allkirjastada kokkulepet Iraaniga. Paraku hakkas üks «väiksematest» – Prantsuse välisminister - vastu ja nii jäi Fabiuse sõnul «Iraani tehing rumalatega» ära.

Uus läbirääkimiste aeg pandi siiski paika ja selle eelõhtul saabus Putini palge ette Iisraeli peaminister Netanyahu, kes kinnitas, et tal on Londoni ja Pariisi toetus. Kuna Netanyahu on Obama hoiatustele vaatamata jätkanud väljakutsuvat elamuehitust okupeeritud Palestiina aladel, siis tuli juutide ladvikul ühel hetkel aduda, et nende ainsaks lootuseks on jäänud Moskva. Sedapuhku asjatult, sest kui Netanyahu ja Putin pärast 4 tundi kestnud kõnelusi (ettenähtud 1,5 tunni asemel) ajakirjanike ette astusid, ütles Putin kohe, et on optimistlik Iraani lepingu osas, sest too on praktiliselt valmis.

Nii ka läks – USA, Venemaa, Hiina välisministrite teine 25. tunnil liitumine kolme «väiksema» välisministriga ja paruness Ashtoniga lõppes loogiliselt ja loodetult.

Netanyahu kuulutas küll lepingu «ajalooliseks veaks» ja Iisraeli valitsus kinnitas kohe veel 829 uue elamu ehitamise, kuid see kõik on juba eilse päeva poliitika. Valge Maja vastuseks sai 27. novembri teade USA-Iraani Kaubanduskoja tegevuse taasalgusest, mis lõplikult kinnitas lähenemist - 80-miljonilise (sama palju kui Saksamaal) elanikkonnaga Iraani poliitikat on targem mõjutada temaga kontaktis olles kui teda ignoreerides ja karistades.

Kiirus, millega antud lähenemine peale jäi, on julgustav, sest lahendust nõudvaid konfliktidekoldeid on hirmuäratavalt palju. Iraani valmisolekut lüüa kaasa Lähis- ja Kesk-Ida stabiliseerimises kinnitas Iraani ja Türgi välisministrite üleskutse Süüria vaenupooltele sõjategevuse koheseks lõpetamiseks, et Genf2 konverents saaks toimuda soodsas õhustikus.