Külm ja tühjad šampoonipudelid. Eesti antropoloogi terava pilgu all

Urve Eslas
, Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sigrid Rausing
Sigrid Rausing Foto: Erakogu

Sotsiaalantropoloog Sigrid Rausing, kes on juhtumisi üks Suurbritannia rikkamaid naisi, avaldas just raamatu Eestis veedetud aastatest, kus ta uuris eestlaste mälu, identiteeti ja ajalugu. Tema Londonis asuvas kirjastuses käis külas Urve Eslas.

Raamat «Kõik on suurepärane» näitab 1990ndate Eestit üsna tumedates toonides. Lugesin seda Ida-Londoni mahajäetud tehasehoones – ei sooja vett, ei kütet - ja sain vist aru, mida te Eestis elades tunda võisite. Võõras koht, võõrad inimesed, veider toit. Ja seesama ainitine külmatunne, mis kogu raamatule refrääniks on.

Külm, nagu suur osa muudest aistingutest, on suhteline ja sõltub paljudest teguritest – üldisest keskkonnast, teadmistest, kogemustest. Mingis mõttes oli see Eestis kogetud külmatunne kohalike jaoks palju hullem, sest nad teadsid, kui eluohtlikult külmaks talvel minna võib. Kuid külm ei ole minu jaoks uus. Kui ma 17-aastasena perega Inglismaale kolisin, elasime majas, kus õhtul pesemata jäänud nõud olid hommikuks kraanikausis külmunud. Ma olin harjunud elama keskkütteta, kuid Londonis ei lähe kunagi nii külmaks, kui Eestis. Ja Eestis oli keskküte enamikus piirkondades siiski tavaline. See teadmine lõi kontrasti paigaga, kus ma Eestis elasin.

See paik oli 90ndate Noarootsi, seal asuv kolhoos, kus te antropoloogiaalase doktoritöö jaoks osalusvaatlust tegite. Hoolimata erinevustest, mainisite te raamatus kahte korda, mil tundsite end Eestis justkui kodus: kui käisite kuulamas Beethovenit ja kui märkasite, et Noarootsis kannavad inimesed samasuguseid riideid, mida kanti kunagi teie kodumaal. Humanitaarabi Rootsist?

Jah, need olid annetustena Rootsis kogutud riided, mida ma inimeste seljas nägin. Kolhoosis kandsid kõik neid. Paar aastat varem tehtud fotodel, mida nad mulle näitasid, kandsid nad kõik nõukogude koolivorme või nõukogude stiilis riideid ja nägid välja nagu nõukogude inimesed. Nüüd nägid nad välja nagu rootslased. Spetsiifiliselt rootslased. Näiteks kandsid paljud neist saami saapaid, millel oli 70ndatel Rootsis väga eriline poliitiline tähendus. Inimesed, kes neid kandsid, olid alternatiivse maailmavaatega, taimetoitlased, Ameerika-vastased. Needsamad saapad kolhoosis rääkisid mulle nii nende endisest kui ka uuest kontekstist. Nende kahe konteksti vahel tekkinud mõtetest võib kirjutada pakse raamatuid.

Ja te kirjutasitegi, kaks raamatut. Kõigepealt doktoritöö ja nüüd mälestusteraamatu.

Mõned asjad 90ndate Eestis olid sellised, mis mind väga üllatasid. Kuna ma olen antropoloog, siis ma ei saa teisiti, kui vaadata kõike antropoloogi pilguga. Kombed ja traditsioonid olid üks mind huvitav valdkond. Isegi kui sõpradega kokku saime, ei katkestanud ma kunagi vaatlust. Üks näide: olid just lihavõtted, rääksime juttu, ja ühel hetkel sain aru, et nad ei tea mitte midagi Kristuse rollist nende pühade puhul. Ma kasvasin üles täiesti ateistlikus kodus ja meie elu ei olnud kuidagi usukommetega seotud, kuid ei olnud võimalik elada Rootsis ja mitte teada, mis roll ja tähendus on kultuuris Kristusel. Selline kogemus lõi tunde, et elan ulmefilmis, mis räägib hoopis teisest maailmast.

Kuid vestlused, mis pidasin vanemaealistega, olid hoopis teistsugused, mingis mõttes sarnasemad nende jutuajamistega, mida ma olen pidanud Rootsis sõja üle elanud inimestega. Tõsi, Rootsi oli sõjas neutraalne ja seega ka turvalisem paik elamiseks. Aga Eestis, kõik need sõjast ja stalinismist saadud traumad… Mitte et ma ei oleks seda oodanud. See ei üllatanud mind. Aga samal ajal üllatas ka.

Kas sel, et valisite välitöö tegemiseks postsotsialistliku Eesti rannarootsi piirkonna, oli midagi tegemist teie rootsi päritoluga?

Tegelikult plaanisin minna Melaneesiasse (piirkond Okeaanias – toim), kuna olin väga huvitatud, kuidas sealsed traditsioonid nüüdisajaga kohanevad. Aga juhtus nii, et sinna ma ei läinud.

Samal ajal avanes kogu endise Nõukogude Liidu piirkond järsku antropoloogiale. Tundmatu, uurimata maa – see on antropoloogi unistus. Tsentraliseeritud riik, mis lubas vaid vähesel määral väljendusvabadust rahvuskultuuridele. Vastastikku seisid kaks erinevat koodisüsteemi: nõukogude paraadide kood ja vana, rahvatraditsiooni kood. Mind huvitas, mis juhtub ühe koodisüsteemiga teise surve all. Ühel hetkel avastasin, et mu huvi selle piirkonna vastu on kasvanud nii suureks, et sellele on raske vastu panna.

Kuid selles, et kõigist endistest Nõukogude riikidest valisin ma just Eesti, on süüdi minu rootsi juured. Mind huvitasid väga Eesti rannarootslased ja rannarootsi kultuur.

Üldiselt on minu pere ja peretuttavad väga konservatiivsed, aga kui nad teada said, et ma lähen uurima Eestisse kunagisi rannarootsi alasid, tulid nad mind õige valiku puhul õnnitlema.

Aga mu sõbrad, valdavalt rootsi intelligentsi esindajad, vaatasid mind kui hullu. Rootsi intelligents mäletas selgelt selles piirkonnas läbi viidud Natsi-Saksa evakuatsiooni ja nad suhtusid kogu piirkonda suure eelarvamusega. Mitte lihtsad inimesed, nemad mitte. Kuid just veidi vasakpoolne intelligents ei saanud lahti arusaamast, et Eesti rootslased on seotud natsismiga.

Kuid minu jaoks tegi see fenomen kogu plaani veel huvitavamaks. Ma tahtsin veel enam teada saada, mis siis toimub. Muidugi polnud ma ainus, kellele see piirkond huvi pakkus. 90ndatel ei tulnud Eestisse mitte üksnes humanitaarabi, vaid ka palju lääne ajakirjanikke, kel avanes lõpuks võimalus oma silmaga näha, mis selles piirkonnas toimub.

Rootsis teati Eestit hästi kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil Eesti oli iseseisev. Ja võimalus teada saada, mis on sellest järele jäänud, vaimustas paljusid. Eriti huvitas neid, mis on saanud rootslastest, kes sõja siin üle elasid – kes nad on, kas nad on säilitanud oma kombed, oma traditsioonid. Ja see huvitas ka mind. Üks periood oli ühe rahva jaoks läbi saanud, ja ma tahtsin teada, millise jälje see jätnud oli.

Mälu, identiteet ja ajalugu on teie doktoritöö märksõnad. Mis nendega Eestis toimus?

Mind huvitas, kui palju suutis stalinismi mõju hävitada mälu Eesti esimesest iseseisvusajast ühes väikses külas ja selles asuvas kolhoosis. Minu järeldus oli, et Nõukogude repressioon mälule töötas seal väga traagiliselt. Inimesed ei mäleta enam, justkui oleks okupatsiooniaastatega tekkinud mällu tühimik. Suur osa ajaloost oli justkui ära pühitud, nagu poleks seda olnudki.

Kui ma doktoritööd kirjutasin, kumises mul peas raamat «1984». Ma ei saanud lahti tundest, et ma olen justkui ise raamatusse sattunud. Mälu hävitada on tõepoolest võimalik. Mälu hoidja, eesti intelligents, oli minema pühitud, raamatukogud hävitatud. Eestlased pidid uuesti alustama. 90ndad olid Eestis peaaegu postapokalüptiline aeg. Ainult et need inimesed seal ei teadnud, et nad elasid postapokalüptilisel ajal. Nende jaoks oli see normaalne.

«Normaalne» ja «ebanormaalne» on tugevad seisukohad, mille kasutamist antropoloogid tavaliselt väldivad, eriti oma suhtumise väljendamiseks. Teie kasutate neid ometi, kirjeldamaks seda, kuidas Eesti inimesed ise oma suhtumist asjadesse väljendasid. Soome oli toona eestlaste jaoks «normaalne» riik, Eesti oli «ebanormaalne» riik.

Antropoloogi jaoks on huvitav see, mida tema uuritavad normaalsuse all silmas peavad. Ma olin väga teadlik, miks ma seda problemaatilist kontseptsiooni kasutan. Sellest kirjutan ma oma doktoritöös palju. Nõukogude ajal oli normaalsuse mõiste üsna oluline ja üsna üldine: normaalne oli hea, mittenormaalne oli halb. Ja minu Eestis elamise ajal ei olnud see põhimõte palju muutunud.

Kui ma 2004. aastal Eestisse tagasi pöördusin, märkasin, kui palju on kümne aastaga muutunud see, mida peeti normaalseks. Nüüd suruvad nad kätt ja embavad, räägivad lastepsühholoogide vajalikkusest, sellest, kui oluline on lapsel näha isa ka pärast lahutust. See kõik oli 90ndate alguses neile võõras, aga see oli midagi, mis iseloomustas läänelikku, okupeerimata ühiskonda. Kui mina seal olin, oli normaalsus teine. Inimesed möödusid sinust, eelistades sinust pigem mitte välja teha ja mitte rääkida sellest, mida nad tunnevad. Selle asemel rääkisid nad loosungites: «Tööd ja leiba!» oli üks, mida kõige sagedamini mäletan kasutatavat.

Teine huvitav mõiste, mida te kasutate, on «tõeline». See tuli esile, kui kirjeldasite oma elu Rootsis ja Suurbritannias justkui elu Platoni koopas: seni olite näinud ainult varje seintel, aga Eestisse jõudmist tajusite koopast välja tulemisena ja nägite esimest korda, milline elu tõeliselt on.

Jah, nüüd mulle hakkab see tunne meenuma. See seondub otseselt metsiku loodusega. Inglismaal elades tundsin närivalt, et midagi on puudu. Sellist kontakti loodusega, nagu ma Rootsis tundnud olin, ma seal ei kogenud. Sellist kontakti, mis tuleb võimalusest, et eksid laande ega leia sealt tundide kaupa tagasiteed. Ma olin midagi olulist kaotanud ja selle leidsin ma Eestis uuesti üles. Eesti metsad on veel metsikumad kui Rootsis. Kuid Eesti maastik on lisaks metsikule ka traagiline. Hüljatud majad, tühjad hooned. See oli tugevas kontrastis Eesti esimese iseseisvusaja maastikega, kus lootust ja majanduslikku elavnemist võis iga pool näha.

Aga tuli hetk, nagu te raamatus kirjeldate, kus muutuma ei hakanud mitte üksnes tõelise, vaid ka normaalsuse mõiste, ja mitte üksnes siinsete inimeste, vaid ka teie endi jaoks. Ühel hetkel avastasite, et Eesti ongi normaalne.

See on väga antropoloogiline kogemus ja seotud tundega, et sa hakkad ühel hetkel aru saama, mida inimesed ütlevad. Mitte üksnes keeleliselt, ehkki ka see oli minu jaoks justkui lindude keel, salakeel, mida osates saad osa sellest varjatud elust, mida Eestis tegelikult elati ja mis võõrastele silma ei paistnud. Aga peale keele on ka kontekst, mida peab tabama õppima. Keel on justkui uks teise normaalsusesse. See on väga spetsiifiline asi, mida antropoloog välitöödel teeb. Ja see hetk, kui avastad, et sa saad aru, on umbes samasugune šokk nagu inimesel, kes avastab, et mõistab loomade keelt.

Üks kõige huvitavam osa teie raamatus on vastuolu selle mulje vahel, mis teil Eestist 90ndatel jäi, ja selle pildi vahel, mis inimestel endil toonasest tegelikkusest oli. Külasse saabusid välismaa diplomaadid ja te pidasite neile ettekande oma uurimistöö tulemustest. Tookord heitsid kohalikud teile seda tumedates toonides maalitud pilti ette ja leidsid, et te oleks pidanud ütlema, et kõik on tegelikult suurepärane. Selle soovi järgi on ka te raamat pealkirja saanud. Kuidas te antropoloogina seda vastuolu seletate?

Mingi ebakõla toona tõepoolest tekkis. Ma olin ümbritsetud grupist diplomaatidest ja rääkisin neile vaatlustulemustest, mille kallal just töötasin. Kolhoosiinimeste jaoks tuli see ootamatult.

Tagantjärele sain ma aru, et vaatlusandmete esitamine nende kuuldes pidi olema neile tohutu šokk. Eriti sealse kooli direktori jaoks. Sel hetkel said nad esimest korda aru, kuidas mina neid näen. Nad tundsid end mu uurimisobjektidena. Inimese jaoks on teadvustamine, et ta võib kellegi jaoks olla objekt, mida üksipulgi uuritakse, olla väga hirmutav. Sest olla antropoloogi uuritav ongi kohutav kogemus.

Kujuta ette, et sulle tuleb külla inimene, sa hoolitsed tema eest, võtad teda vastu kui külalist, ja mis välja tuleb – ta on sind kogu selle koosolemise aja jooksul uurinud, sinu kohta märkmeid teinud, sinu mõtteid ja käitumist analüüsinud. Ja pööranud kogu informatsiooni interpretatsiooniks, mis sinu käitumise, ütlemised, sinu mälu alasti koorib. See võib mõjuda peaaegu reetmisena.

See on kummaline protsess, mis antropoloogilise vaatlusega seondub. Enamiku olukordade puhul, kui antropoloogid töötavad primitiivset kultuuri esindavates külades, ei saa külaelanikud sellest interpretatsioonist kunagi teada. Kui oleksin läinud uurimistööd tegema Okeaaniasse, ei oleks ma selle küsimusega kunagi kokku puutunud. Aga selle juhtumi puhul ei olnud tegu primitiivsete külaelanikega. Reaktsioon oli valulik.

Valulik seetõttu, et see, kuidas teie neid nägite, ei vastanud üldse sellele, kuidas nad ise endid nägid?

Jah. Sa oled sõber, inimene, kes mängib nende lastega ja jalutab nende koera, ja siis selgub, et sul on terve teooria selle kohta, kes nad on, mida nende ajalugu nendega teinud on. See kõlab peaaegu perversselt. Ja selles kõnes paiskasin ma selle neile tahtmatult näkku.

Kas te olete saanud ka juba mujalt, teistelt eestlastelt reaktsioone, et ei-ei, see ei olnud üldse nii, see ei saa tõsi olla?

Ei. Aga raamat ka alles ilmus.

Ma tundsin esimese reaktsioonina just sellist eitamisvajadust. Ei, tahtsin ma öelda, te kirjeldate seda kõike valesti, elu ei olnud nii närune, me olime õnnelikud. Vaesed, jah, aga õnnelikud, sest meil oli vabadus, mille nimel me olime valmis sööma kartulikoori, nagu toona öelda tavatseti. Ja siis tuleb keegi jõuka eluga harjunud inimene ja leiab meis sada viga – see tundus ülekohtusena. Alles mõned leheküljed hiljem sain ma aru, et on rumal võtta seda kriitikana, tegu on antropoloogilise uurimusega ja seda ei saa ühelgi moel isiklikult võtta.

Kui ma seal olin, nägin tohutut lõhet nende inimest vahel, kes suudavad iseenda tegevust ja mõtteid ja suhtumisi ja väärtushinnanguid näha kõrvalt, näha neid teiste riikide kontekstis, ja nende vahel, kes teavad vaid seda maanurka, kelle elu sisuks on vaid see, kust saada järgmine pudel või millega tasuda selle kuu elektriarve. Linnainimestel olid kolhoosiinimeste suhtes suured eelarvamused. Ja see erinevus oli tõepoolest suur. Kuid antropoloogi elukutse ongi väga veider. See ongi jälgimine, elukestev jälgimine. Ja järelduste tegemine, ükskõik kui ebameeldivad need jälgitavatele endile ei oleks.

Raamatus oli palju väikseid teraseid tähelepanekuid 90ndate Eesti kohta, mida ma ise enam ei mäletanudki. Näiteks tühjad välismaised šampoonipudelid, mida inimesed kodus alles hoidsid, justkui suveniiridena. Või riiulid täis raamatuid, mida keegi kunagi ei loe. See on vist üks teie eriala omapära – väga terav silm väikeste detailide peale, mis seletavad palju.

Just nagu ka ajakirjanike omapära. Mõlemad asjad, mida te mainisite, olid minu jaoks väga kõnekad. Oma uuringu jaoks püüdsin külastada nii paljusid kodusid kui võimalik, et näha, millised näevad välja paigad, kus inimesed suure osa oma elust veedavad. Ja kõik kodud olid hirmutavalt sarnased. Kõigil olid kodus samad esemed, just nagu oleks vormiriietus laienenud ka kodudele. Kõigil oli ühesugune mööbel. Samasugused kaunistused, samad raamatud, ja samad tühjad šampoonipudelid, saadud kunagi kingiks välismaalastelt. Ja välismaalasi käis seal palju. Ja kõik tõid kingitusi. Rootslased aga toovad tavaliselt väga praktilisi kingitusi. Nii tõid nad šampooni, sest nad arvasid, et seal ei ole šampooni. See oli tõsi, ja ei olnud ka. Mis aga juhtus, oli see, et Rootsi šampoon muutis kolhoosis saada olnud šampooni igaveseks mitte piisavalt heaks.

See seondub kingituste üldisema iseloomuga, mida te samuti oma raamatus lahkasite. Kui kellelegi midagi kingiks anda, tekitad sa sellega justkui võlasuhte.

See on nii kõigis inimühiskondades, kuid Eestis tundsid inimesed seda kuidagi eriti tugevalt. Sellest tulenes ka see, et tühjadest šampoonipudelitest said dekoratsioonielemendid. Need lihtsalt seisid riiulis, kas vanni- või elutoas. Need olid kui märgid kuulumisest teatud piirialasse, mis ei ole enam päris postsovetlik Eesti, aga ei ole ka veel Rootsi. See on just kui transiittsoon.

Mainisite enne, et teie võõraks olemise kogemus, mida Eestis tundsite, ei ole teile võõras – sama olite kogenud ka Suurbritannias.

Londonist Eestisse tulemine oli pigem nagu samm tagasi Rootsi poole. Ja ma tundsin kolhoosiinimestega suurt lähedust. Kultuuriliselt ei ole Eesti ja Rootsi nii erinevad, neil on palju enam sarnast kui Rootsil ja Inglismaal. Mõlemad on põhjamaad, kusagil maailma servas, oma külmunud looduse ja maastikega. Just see mereäärne maastik, mida ma lapsepõlvest nii hästi mäletasin ja Eestis olles taas ära tundsin, ei lasknud mul end tunda võõrana.

Miks te pere Londonisse kolida otsustas?

Mu vanaisa oli ettevõtja, kes lõi tetrapakendeid tootva ettevõtte, mis hakkas arvestataval hulgal raha sisse tooma. Rootsis aga läbisid sotsiaaldemokraadid üht neist radikaalsetest faasidest ning õhus oli märke, et see faas võib lõppeda sellega, et Rootsis tüüritakse tootmise riigistamise suunas. Selle vältimiseks ei paistnud toona teist lahendust kui kolimine. Ma olin siis üsna noor, 17-aastane. Suurbritannia ei olnud toona minu identiteedi osa.

Nüüd, pärast kõiki neid aastaid, tunnen, et ma võin olla mõlemat. Me võime kõik tunda end eurooplastena ja see annab meile identiteedi. Ja see on hea. Kui ma näen rootslasi võitmas spordivõistlusi, tunnen rahvuslikku uhkust. Aga ma tunnen end kodus ka siin, Londonis.

Sotsiaalantropoloogiast ei saanud siiski teie eriala.

Jah, ma ei tegele sellega enam. Viimasel ajal olen end pühendanud kirjastamisele ja kirjandusajakirja väljaandmisele. Kirjandusel ja kirjastamisel läheb Rootsis üllatavalt hästi. Just nagu ka kultuuriajakirjandusel.

Eesti kultuuriajakirjandusel ei ole praegu just kõige paremad ajad.

Eesti on ka enam tehnoloogiahuviline riik kui Suurbritannia. Ehk tuleb see osaliselt ka sellest. Siin on kultuuriajakirjandusel head päevad. Ja see, et kultuuri ja kirjanduse vastu mujal Euroopas huvi tuntakse, annab ehk lootust ka Eestile?


Sigrid Rausing

•    Sotsiaalantropoloogia doktor, filantroop, kirjastaja

•    Sünd 1962 Rootsis, elab Londonis

•    1993–94 elas Eestis, Pürksi külas Noarootsis, et koguda materjali doktoritöö jaoks

•    Doktoritöö «Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp» valmis 1997. aastal

•    Kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik

•    Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja

•    Kuulub Ühendkuningriigi 100 kõige mõjukama naise hulka

•    Sigridi vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest

•    Rausingite perekond on Ühendkuningriigis jõukuselt 13. kohal, nende varanduse suurus on 4,7 miljardit naela


Raamat

Sigrid Rausing

«Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist»

«Everything Is Wonderful. Memories of a Collective Farm in Estonia»

Grove Press, New York 2013

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles