Kultuuriajakirjandus on fookuses ja hea, et on. Ajaloolane Marek Tamm avaldas Postimehes (25.11) lootust, et praegune olukord mõjub soodsalt. Helilooja Sven Grünberg leidis ERRi uudisteportaalile antud intervjuus Sirbi puhul budistlikult, et kui koht pikemateks käsitlusteks on määratud kaduma, ju siis nii peab olema.
Kultuuriajakirjandusest ja selle võimalikest või võimatutest tulevikuväljavaadetest on spekuleeritud seoses sihtasutuse Kultuurileht väljaannetega. Kuna olen töötanud kultuuriajakirjanikuna mitmes päevase või veel kiirema intervalliga töötavas meediaorganisatsioonis, siis on tekkinud mõned tähelepanekud selle kohta, mida tähendab üks kultuuritoimetaja igapäev ja kui jätkusuutlik see kõik võiks olla.
Kord juhtusin bussiga sõites peale väikesele olmepildile. Vanaproua luges lehte. Kuna ta istus minu ees, tekkis huvi, mida ta loeb. Ta peatus ajalehe igal leheküljel natuke aega, ei süvenenud ühessegi artiklisse. Kui ta aga kultuurikülgedeni jõudis, keeras ta need automaatselt edasi. Hommikuti peavad toimetused tavaliselt koosolekuid, mille põhjal pannakse paika oluline. Kõige kiiremini minnakse koosolekutel tavaliselt üle kultuuriteemadest. Mingis mõttes ka õigusega, sest kultuurilood pole reeglina kuigi põrutavad, need ei kõneta ühiskonda vähemalt esmapilgul kõige suurema ühisnimetajaga.
Olukord muutub, kui asi muutub poliitiliseks – nagu juhtus No99 «Ühtse Eestiga» või praegu Sirbiga. Sellisel juhul ei pruugi sündmus jääda enam ka kultuuriajakirjanduse käsitleda. Kultuuri peetakse soft’iks, kuna see tegeleb üldiselt inimese sisemaailmaga. Selle võimalus olla põhjustajaks mõnele kiirele muutusele on tühine. Pean tunnistama, et kiiruse asemel on kultuuriajakirjanduses vähemalt minu jaoks endiselt olulisem, et a) oleks hästi kirjutatud ja b) avaks fenomeni. Arvan, et asjast ülevaate toomise puhul saab ainuüksi pealkirjaga «Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu tuli Eestisse kahepäevasele visiidile» rohkem ära öelda kui sellega, et «Kiwa avas Draakoni galeriis isikunäituse». Sündmus pole kultuuriajakirjanduse puhul ehk esmatähtis.
Ajakirjandus on enamasti lihtsustav ja selles võib leida nii plusse kui miinuseid. Kultuuriinimestes võib lihtsustamine tekitada aga tõrkeid. Tuleb ajakirjanik ja küsib lihtsameelseid küsimusi selle kohta, milles on võib-olla kuju võtnud kellegi kogu elutervik. Küsisin kord lühiintervjuud ühelt tuntud näitlejalt. Ta ütles, et ta ei taha rääkida ja põhjendas seda sellega, et pole kunagi elus ajakirjanikelt ühtegi mõistlikku küsimust kuulnud. Võimalik, et see oli poos, sest kui tema juuresolekul ühelt teiselt näitlejalt küsimusi küsisin ja vastuseid sain, siis oli näha, et kasvas ka kategooriliselt keeldunud näitleja soov vastata, kuid ta siiski ei murdunud.
Aga et jutt liiga nutujoruna ei tunduks, peab tõe huvides mainima, et kultuuriajakirjaniku töö on võrreldes paljude teistega ikka üks suur lust.