Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president Henri Malosse kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Euroopas tuleks lääne-ida suhetes müüride püstitamise asemel sildu ehitada.
Henri Malosse: ELi ja Venemaa suhted ummikseisust välja
29. november 2013, 12:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elame praegu ajaloolisel hetkel: idapartnerluse riigid on lähemal kui kunagi varem läbirääkimiste lõpusirgele, et kirjutada alla assotsieerimislepingutele Euroopa Liiduga. Kuid kas see paljude poolt oodatud protsess võimaldab siin Euroopas tõesti müüridel langeda, ilma et ehitataks uusi müüre?
Idapartnerluse riikide integratsioon on üsna erinev 2004. aasta laienemisest
Idapartnerluse riikidel on ajalooliselt eriti tugevad sidemed Venemaaga. Nad jagavad venelastega mälestusi nõukogudeaja kannatustest (kus venelased olid ise esimesed ohvrid), sajanditepikkust ühist ajalugu ja ühist suhtluskeelt. Mõte, et need riigid ei taha muud kui Venemaast kaugeneda, on eksitav.
Samas ei saa eirata asjaolu, et üks osa neist riikidest, eelkõige Ida-Ukraina ja Ida-Valgevene, kuuluvad ühisesse poliitilisse ruumi, mille juured ulatuvad tagasi Kiievi-Vene riigi ajastusse. Nende piirkondade elanikud toetavad ELiga integreerumise ideed, ent küsivad, mis põhjusel peaks see neid kaugendama nende idanaabrist.
Poliitika, kus peab valima ELi ja Venemaa vahel
Euroopa Liit, eelkõige Euroopa Komisjon, asetab idapartnerluse riigid pidevalt valiku ette, kas integreeruda idaga või läänega.
Venemaa on sarnasel seisukohal: kui idapartnerluse riigid tahavad läänega integreeruda, siis saavad nad seda teha ainult Euraasia suurema integratsiooni protsessi raames. Lühi- ja keskpikas perspektiivis on ka see poliitika välistav.
Praegu on integratsiooniprotsess jõudnud etappi, kus 2012. aastal loodi Venemaa, Valgevene ja Kasahstani ühine majanduspiirkond. 2011. aastal teatas president Putin, et see võib moodustada aluse palju rohkem riike integreeriva Euraasia liidu loomisele. Selline takistav tingimus lükkaks Euroopa perspektiivi idapartnerluse riikide jaoks lõpmatuseni edasi.
Jagatud vastutus
Kuidas on sellisesse konkureerimise ja vastasseisu olukorda jõutud? On ilmselge, et vastutavad mõlemad, nii Euroopa kui ka Venemaa.
Esmalt ei too Venemaa jätkuvalt selgust oma mineviku suhtes. Kuigi Venemaa on valinud riigi aastapäevaks oma iseseisvusdeklaratsiooni päeva, ei ole ta samas kunagi täielikult tunnistanud oma naaberriikide iseseisvust ega näidanud märkigi sellest, et ta tunnistaks nõukogudeaja kuritegusid.
Ent sellised žestid nagu GULAGi ajaloomuuseumi loomine ja Katõni kuritegude tunnistamine aitaksid parandada ajaloohaavu, ilma et keegi otseselt süüdi mõistetaks.
EL omalt poolt on jäänud sama lähenemisviisi ja keelekasutuse juurde kui külma sõja ajal. Ta ei näi olevat suuteline maha raputama minevikuvarje ega mõistma, et kuigi Venemaa on NSVLi ajalootaaga peamine pärija ja ohver, on temast saanud täiesti teine riik.
ELi ja Venemaa üksteisele lähenemise suunas
Suur enamik Venemaa elanikest tunnevad, et EL on nad mängust välja jätnud, kuigi nad tunnevad ennast samamoodi eurooplastena nagu ukrainlased, moldovlased või teised. Eiramata seda, et Venemaa ühiskondlikus elus on praegu teatud probleeme, ei õigusta miski sellise ületamatu tõkke loomist Venemaa ühiskonna ja Euroopa vahele.
Vastupidi, Euroopa Liidul on ainult võita sellest, kui ta hakkaks Venemaale lähenema. Nii saadaks EL tugeva positiivse märgi riigile, kes valis omal ajal inimõiguste ja demokraatia tee, ühinedes Euroopa Nõukoguga. See oleks ka konkreetne jõupingutus põhiväärtuste toetamisel, sest Euroopa Nõukogule esitatakse kõige rohkem üksikisikute kaebusi just tema suurimast liikmesriigist, Venemaalt (2012. aastal 28 600 kaebust).
Euroopa Liidu ja Venemaa üksteisele lähenemine ei ole mingi laest võetud idee ja juba on konkreetseid näiteid, mis seda kinnitavad. ELi ja Venemaa kui võrdsete partnerite vahel peetud läbirääkimised Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raames 2007.–2013. aasta piiriülese koostöö programmide väljatöötamiseks on võimaldanud luua ühismehhanismi programmide juhtimiseks.
Lisaks on Venemaa näidanud üles suurt huvi programmide vastu, kaasrahastades neid märkimisväärsel määral (25 protsenti programmide eelarvest ehk rohkem kui 100 miljonit eurot).
ELil, Venemaal ja idapartnerluse riikidel on ühine ja ainulaadne kogemus. Sajandid sõdu ja konflikte peavad meid ärgitama õppima mineviku vigadest. Äärmiselt oluline on nüüd valusad kogemused ära kasutada, et esitada uued, üksmeelel põhinevad ja vägivallavabad valitsemismeetodid.
Kodanikuühiskonna roll selles protsessis
Idapartnerluse riikides ja Venemaal on kodanikuühiskonnal tohutu potentsiaal, mis on praegu kasutamata ja mida avalikkus alati ei hinda. Küll aga võib sellel olla lähenemisprotsessis tähelepanuväärne roll. Kodanikuühiskonna aluste, demokraatia, õigussüsteemi ja meedia sõltumatuse tugevdamine on kogu Euroopa ühised väärtused. Iga märk sellest, et Venemaa neid väärtusi jagab, muudaks ELi ja Venemaa lähenemise veelgi loomulikumaks.
Just seda lähenemisvõimalust silmas pidades tegi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koos oma Venemaa partneri, Venemaa ühiskondliku kojaga algust mitmete konkreetsete projektidega. Näiteks sõpruskoolide projekt võimaldab Euroopa ja Venemaa koolidel, olgu nad suurlinnades või väikestes külades, olla pidevas ühenduses eelkõige uudsete teabevahendite – interneti, videokonverentsi jm – kaudu.
Koos tegutsemine ühise tuleviku nimel
Euroopa Liidu ja Venemaa üksteisele lähenemise võimaluse idee ei tohiks idapartnerluse riike ummikseisu viia, vaid viimastel peab olema võimalus osaleda kahes suures integratsiooniprotsessis. Seepärast tuleks mõelda, millise statuudi abil saaks luua mitte geograafilise bloki, mis toimiks kahe poole vahelise puhvrina, vaid silla, mis aitaks edendada suuremat regionaalset integratsiooni. Enam ei peaks rääkima välistavast, vaid kaasavast integratsioonist.
Kui sellele idapartnerluse riikidega seotud geostrateegilisele probleemile ei leita lahendust, siis läheb ELi ja Venemaa üksteisele lähenemine üha keerulisemaks ja kaks integratsiooniprotsessi muutuvad tulevikus üha rohkem tehniliselt kokkusobimatuks.
Kaasava integratsiooni mudel avaks palju suuremad ja kaugeleulatuvamad perspektiivid. Kui see võimalus saab teoks, võiksid seda kasutada ka teised riigid, mis on juba ELi liikmed. Näiteks Soome on alati tugevalt pooldanud lähenemist Venemaale ja on alati säilitanud küllaltki tihedad majandussidemed oma Venemaa partneritega. Kaasav mudel aitaks kahe integratsiooniprotsessi vahel luua üha suurema ühisala ja annaks tulevikus panuse võimalikult suurde lähenemisse.
Idapartnerluse riigid kujutavad endast tõelist võimalust selleks, et Venemaa ja EL üksteisele läheneksid. Arvestades, et Euroopa Komisjon on käivitanud Atlandi-ülese ühtse turu loomise protsessi, kas ei peaks siis pidama meeles kindral De Gaulle'i tarku sõnu: «Meie oleme need, kes kujundavad Euroopa, meie, kes me elame Atlandi ookeani ja Uurali vahel.»
Tookord näis see ähmase poliitilise deklaratsioonina, aga täna oleme enneolematus olukorras, kus see perspektiiv võib reaalsuseks saada!