Kirjad sõbrale: 3. kiri - Stalinist

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Absoluutne kurjus läheb populaarsuselt mööda absoluutsest headusest, selles on meie ajastu kollakat märki, hoiatab kirjanik Olev Remsu oma kolmandas kirjas sõbrale.

Tere taas!

Hitlerist rääkides on meie jutt alati Stalini peale läinud, need kaks oleksid justkui käsist ja jalust kokku seotud. Seda meie ajalooteadvuses. Kui inglane Hitlerist juttu teeks, siis peaks ta jõudma oletatavasti vist Churchilli või Londoni pommitamise juurde. Kas jõuab?

Mida ei tea, seda ei tea. Aga mida tean, seda tean.

Stalin võis olla ohranka parim nuhk. Ta hävitas bolševikud, tegi seda hästi kavalalt bolševismi lipu all. Pole võimatu, et ta restaureeris tsaaririiki, ja kuna Romanovid olid tapetud, siis ei jäänud tal muud üle kui ise keisriks hakata. Ja eks Vassili Stalin käituski tsareevitšina, enne kui Hruštšov ta kinni panni.

Stalin on hull ja verine vaid läänest ja uusajal vaadatuna. Kui kõrvutada teda Tšingis-khaani, Timuri ehk Tamerlani, paljude Hiina ja Bütsantsi keisritega või ka mõnede Vene tsaaride-suurvürstidega, tundub ta koguni siidikäena. Ei püstitanud ta vallutatud maades laipadest taevaskõrgeid püramiide, ei põletanud ta linnu maha. Ida-Euroopat 1944.–1945. aastal võttes küll rüüstas ja vägistas, kuid tegi seda hoopis leebemalt kui näiteks tema lemmikud Ivan Groznõi või Peeter I.

Me ei tea isegi, kas Stalin pärast 1917. aastat oma käega kellegi tappis. Ivan Groznõi lemmikajaviiteks oli verepulmade korraldamine, elu lõpus pani ta ise kirja mitmel piinaval ja vähem piinaval viisil oma käega teise ilma saadetud inimesed. Sai kokku üle kolme tuhande. Kusjuures paljudel juhtudel hukatute perekonnaliikmed arvesse ei läinud, sest kes ikka naisi ja lapsi lugema hakkas.

Teatavasti armastas Stalin oma telegrammidele alla kirjutada Ivan Vassiljevitš. Kõik teadsid, et need on Groznõi ees- ja isanimi. Allkiri oli ühtaegu ähvardus ning märk sellest, et mina olen parem. Eisensteinil laskis ta teha filmi Ivan Groznõist (mille stsenaristiks ja toimetajaks ta suuresti oli); esimese osaga jäi ta rahule, teises osas aga ei osanud Eisenstein leida tasakaalu ähvarduse ja leebuse vahel ning Stalin keelas selle ära, olgugi et tal endal oli selle juures salaautorlus.

Kummati oli Groznõi võim monarhismi tingimustes legitiimne, bolševikud ei seadnud endale kunagi eesmärgiks tulla või olla seaduslikult võimul. Nad jätkasid põrandaalust tööd. Ka pärast 1917. aasta sügist ning tegid seda kommunistide nime all kuni Nõukogude riigi ja impeeriumi lagunemiseni.

Kõik parteikomiteed, kaasa arvatud keskkomiteed, samuti vabariigi valitsused ja linnade-rajoonide täitevkomiteed olid mitmes tasandis dekoratiivnähtused, nööre tõmmati salamisi. Asutustes tehti seda esimeste ja teiste osakondade kaudu, kõrgemaid struktuure juhatati avalikkusele tajumatu sise­luure hoobade abil. Bolševike riukalik kavalus oli põhjus, miks nende partei püsis võimul üle 70 aasta, diktatuuride jaoks loogikavastaselt kaua.

Groznõi opritšnikud olid avalik nähtus.

Ivan Groznõi oli teatavasti üks oma ajastu targemaid inimesi, ka Stalin polnud napist, pealegi veel kiriklikust haridusest hoolimata rumal. Intellektuaalsus ei välista brutaalsust, teadmised ei tee maniakki õilsamaks. Pigem vastupidi.

Kui Groznõi puhul jahmatab tema tarkus, siis Stalinil lisandub veel töövõime. Ta juhtis peremehena hiigelimpeeriumi, mis ulatus Saksamaast ja Austriast Vaikse ookeanini, arendas raske- ja sõjatööstust, ehitas elektrijaamu ning rajas uusi vangilaagreid, intrigeeris luure ja kohalike komparteide abil terves maailmas, kusjuures mitte ükski tähtsam otsus ei tohtinud olla langetatud ilma tema osaluseta. Samal ajal luges ta palju ilukirjandust, käis tihti teatris ning oli kõigele lisaks nõukogude filminduse peatoimetaja ja peatsensor.

Ikka oleme vaielnud, kuidas algas Nõukogude-Saksa sõda, mida peeti Teise maailmasõja sees.

Miks Stalin jättis tähelepanuta luurajate, suursaadikute ja isegi Churchilli hoiatused Hitleri kavatsuste suhtes, Saksamaa sõjamasina koondamise suhtes idaregioonidesse, äsja jagatud Poola Saksamaa ossa?

Stalini lauale jõudis viielt luurelt umbes 180 sõjahoiatust, nende sisu käis üksteisele vastu, alles tagantjärele teame, missugune info oli õige, missugune vale.

Mina imestan, miks Churchill hoiatas. Talle oli tarvis Saksa-Nõukogude sõda, et päästa Inglismaa. Ainus võimalus – ta hoiatas, teades, et Stalin seda hoiatust ei usu, kuna Stalin teab, et Inglismaale oleks seda sõda vaja. Ta teadis, et Stalin võtab tema hoiatust kui õli tulle valamist, millele ei ole tarvis sõjaliste abinõudega reageerida.

Muuseas, siinkohal langesid Churchilli ja Stalini huvid kokku. Ka Stalinile oli seda sõda tarvis, ja talle oli vaja just seda, et Hitler ründaks. Ja kui Hitler seda ei tee, siis viib ta ise võitluse kapitalismi vastu kapitalismi enese territooriumile.

Miks Stalin rünnakut vajas? Ma alustan veidi kaugemalt.

Sa oled öelnud, et revolutsiooniloogika järgi pidigi Stalini-taoline massimõrvar Nõukogude Liidus võimule pääsema. Ma olen sellega osaliselt nõustunud. Jah, tapmised peavad aina suurenema, tapjad peavad aina võikamaks muutuma, selline on revolutsiooni, seadustele seljapööramise tee. Aga legitiimse Groznõigi hoidsid võimul massimõrvad. Ja minu meelest ei tapnud ei üks ega teine paranoiast, vaimuhaigusest. Mõlemad teadsid, et tapmised hoiavad võimul, kuna kütavad üles hirmuõhkkonda. Ja seejuures on sõprade-liitlaste-lähedaste tapmine kasulikum kui vaenlaste tapmine.

See, et just Stalin haaras esimese positsiooni, on minu meelest juhuste juhuste juhus, nagu kogu ajalugu üldse. Tema kohal oleks võinuks olla kes tahes kahekümnendate aastate poliitbüroo liikmetest ja mitte midagi poleks muutunud.

Mina kujutan seda asja ette nii. Tiigerhai looted arenevad emakotis, neid on seal umbes nelikümmend. Ent sealt väljub ainult üks, kes on palju oma õdesid ja vendi alla kugistanud. Minu meelest ei tohiks ka kõige ortodokssem evolutsionist väita, et väljus kõige tublim, kes garanteerib liigi püsimise. Õed ja vennad õgivad seal emakotis aplalt üksteist. On lihtsalt juhus, kes jääb viimaseks.

Niisama juhtus siis Stalini, Trotski, Buhharini, Zinovjevi, Kamenevi, Rõkovi, Tomski ja teistega. Buhharinil oli hetkeks omastest isu täis, kui Stalin ta alla ahmas.

Tiigerhai pojal lõpeb emakotist väljapääsemisega kõige suurem oht. Stalinil aga võimulesaamisega mitte. Üksteise õgimine kestis aina edasi ja edasi. Enamik neid nn terroristlikke rühmitusi, kelle liikmete üle 1930ndail kohut peeti ja keda salamisi represseeriti, olid ju olemas. Samuti marssalite vandenõu. Stalin vormistas selle terminiks «klassivõitluse teravnemine».

Ainus, mis võinuks Stalini päästa, oli alul jumalik märtristaatus, pärast jumalik võitjastaatus. Esiteks, sõja ajal juhti ei vahetata (ka Roosevelt valiti neljandat korda presidendiks, Inglismaal toetas Churchilli opositsioongi), teiseks võitjat ei kukutata. Ja kui tuleb kaotus? See oleks tulnud Stalinile ka ilma sõjata ning seda see väga kaval ja väga tark mees tajus.

Selles sõjas oled sina olnud raudselt Saksamaa poolt. Ma olen sulle öelnud – selles sõjas oli kaotaja võitja ja võitja kaotaja. Kaotus pühkis minema natsismi koos sakslaste häbiväärse füürerikultuse ja vallutusrõõmuga, võit säilitas parteidiktatuuri koos häbiväärse variserlikkusega nii ülalt kui altpoolt. Sakslastel ja Stalinil vedas, Hitleril ja Nõukogude Liidu alla ikestatud rahvastel mitte.

Jah, sul on õigus, et mõlemad muutuvad üha populaarsemaks. Saksamaal ainult Hitler, Venemaal nii Hitler kui Stalin. Hitleri menu Venemaal tuleb vist protestist kõige ja kõigi vastu, sealtsamast, kust saatana kummardamine. Kodumaa-menu põhjuseks on lihtne tõsiasi, et mõlemad vallutasid juurde territooriumi. Pööbel on verejanuline, pööbel on zooloogiliselt egoistlik, nõuab eluruumi.

Praeguseks on Stalin inimene, kellest kirjutatakse kõige rohkem, selles arvepidamises on ta Jeesuse järel teisel kohal. Ja pole sugugi võimatu, et ta Jeesusest möödagi läheb, arvestades tempot, millega Stalini-literatuur kasvab pärast arhiivide mõningast avamist ning suhtelise sõnavabaduse algust Venemaal.

Absoluutne kurjus läheb populaarsuselt mööda absoluutsest headusest, selles on meie ajastu kollakat märki. Näed, minagi ei saanud suud kinni hoida, vaidlesin sulle vastu nagu ikka, sedapuhku kirjalikus vormis.

Uusi dispuute!

Ikka sinu

Olev