Maailmas tuleb harva ette, et mõni rahvas tähistab sõja lõppude kõrval mõne sõja algust. Sõda alustada on rumal, sõda alustamata jätta tark. Nii ütleb filosoof, nii ütleb kalamüüja turul. Täna möödub 95. aastat Vabadussõja algusest ja me meenutame seda uhkusega, kirjutab kaitseminister Urmas Reinsalu (IRL).
Maailmas tuleb harva ette, et mõni rahvas tähistab sõja lõppude kõrval mõne sõja algust. Kas kellelgi tuleks pähe tähistada I või II maailmasõja puhkemist? Kui, siis vaid toonis, et vaadake, inimesed, kuhu võib viia võimujanu, edevus, ahnus ja eelkõige rumalus. Sõda alustada on rumal, sõda alustamata jätta tark. Nii ütleb filosoof, nii ütleb kalamüüja turul.
Kuid ometi... Täna möödub 95. aastat Vabadussõja algusest ja me meenutame seda uhkusega. Mõnele asjatundmatule inimesele võib see isegi koomiline näida.
Tegelikult pole siin koomilist midagi. Lihtsalt on sõdu, mille alustamine on tark ja alustamata jätmine rumal. Vabadussõja puhul võib muidugi väita, et seda ei alustanudki Eesti. Tõepoolest, Eesti Vabariik ei rünnanud Nõukogude Venemaad, vaid vastupidi. Ent siiski kerkis küsimus 1918. aastal vaid mõned päevad võimul olnud Eesti valitsuse ette just sel kujul: kas hakata sõdima või mitte? Kas tuleb sõda või ei tule?
Võinuks ju tulemata jääda. Võinuks saata enamlaste juurde saadikuid, otsida kompromisse, teha järeleandmisi – ühesõnaga, vältida sõda. Neid, kes sellist käitumist soovitasid, polnud põrmugi vähe. Pealegi leidsid nad, et küsimust sisuliselt ei ole – suure Venemaa vastu ei saa nagunii. Tegelikult oli neid, kes nii mõtlesid, valdav enamus.
Meie õnneks oli olemas ka vähemus, kes mõtles teisiti ja suutis oma tahte lõpuks ellu viia. Vabadussõda algas, kestis ja lõppes – kusjuures Eesti võiduga. Järgnenud kakskümmend aastat tegelikku iseseisvust muutsid rahvast sedavõrd, et isegi 50 aastat okupatsiooni, küüditamisi ja kommunistlikku ajupesu ei suutnud kustutada veendumust, et eestlaste normaalne olek on rahvuslik sõltumatus. Muud olekud on võimalikud, ent ebanormaalsed. Seega ei saa öelda, et II maailmasõda pühkis Vabadussõja võidu viljad. Vastupidi, Vabadussõda pühkis II maailmasõja kaotused.
Ent see on juba otsapidi pateetika. Tegelikult 1918. aasta novembris pateetikaga väga ei tegeldud või kui tegeldi, siis ei piirdutud sellega. Ka eelnimetatud sõjakal vähemusel oli selge, et vastuhakuks Punaarmeele on vaja vähemalt kolme asja: rahva valmisolekut, sõjaväge ja liitlasi. Ühtki neist rahuldaval määral ei olnud, kuid kõigi nende puhul eksisteeris reaalsuse piiresse mahtuv lootus, et nad saavad olema.
Aga kui ei saa olema, küsisid nõndanimetatud mõistlikud.
Siis me teame, et ei saanud olema, vastasid ebamõistlikud. Kuid kui me ei proovi, siis ei saa me iial teada.
Rahvavägi kogunes aeglaselt, kuid kogunes siiski. Leidus kümneid tuhandeid rindekogemusega mehi. Liitlasi oodati Soomest ja, tõepoolest, Soome president Svinhufvud oligi juba teatanud, et hõimuvendi tuleb aidata. Kuidas, mis määral ja kui kiiresti, jäi esialgu segaseks. Lisaks inglased. Nad olid olemas, nad ei olnud kaugel ja neid õnnestub ehk ära rääkida. Rahvas? Rahvas on olemas ja iseseisvuseks küps. On vaja vaid väikest tõuget, et tekiks eneseusk, ja siis hoidke alt.
Kalkulatsioon, kaine arvestus – kuid ikkagi ka peotäis emotsioone ja idealismi. Nii on alati. Vastasel korral teeksid erinevad otsustajad samadest eeldustest samad järeldused, kuid nad ei tee. 1918. aasta novembris ei olnud küsimus selles, kas sõdida oleks ülev ja ilus, vaid selles, kas sõdida on üldse võimalik. Paljud leidsid, et ei ole võimalik, vähesed leidsid täpselt samu asjaolusid vaagides, et on. Õnneks olid nad otsustajate seas napis enamuses.
Niisiis Vabadussõja alguse 95. aastapäeva tähistades ei rõõmusta me põrmugi sõja üle, vaid selle üle, et targemad peale jäid. Tarkust oli tollal üldse hämmastavalt palju. Näiteks Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 oli silmapaistvalt tark poliitiline käik. Otsuse langetamisel ei harrastatud ilukõnet (seda hoiti iseseisvusmanifesti tarvis), vaid kalkuleeriti, kui ratsionaalne niisugune samm konkreetses ajahetkes oleks, millised oleksid poolt- ja vastuargumendid. Otsustati, et vabariik võimalikult kohe välja kuulutada on arukam kui kuulutamata jätta. Mis leidis tõestust üheksa kuud hiljem, kui Saksa keisririik kokku varises ja selle siinsed võimumehed endalt küsisid, kellele võim üle anda. «Olematuks» pilgatud Eesti Vabariik oli korraga reaalne ja isegi ratsionaalne.
Tähtpäevade mõte on alati suunatud tulevikku. Nii ka Vabadussõja alguspäev. Nii nagu tollal, nii peaksime tänagi võimaliku sõjaohu korral endalt küsima, kas meil on olemas tahe, armee ja liitlased. Täna saab vastata jaatavalt. Kuid selline olukord ei püsi inertsist ega iseenesest. Nagu tarbefilosoofiast teada, tuleb paigalpüsimiseks täiest jõust joosta. See kehtib ka riigikaitse kohta.