Eesti Kunstiakadeemia professor Raivo Kelomees kirjutab Postimehe arvamusportaalis Sirbi skandaalist, kultuuriminster Rein Langist, NO99-st, poliitteatrist ja kiirreageerimiskunstist.
Raivo Kelomees: poliitteater ja kiirreageerimiskunst
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirbiskandaal võimaldab arutlust ja egotrippi. Piiramatult nimetusi ja üllatavaid võrdlusi: häppening, möll, toimetaja kt kui traumakirurg, ajaleht kui patsient, lehe ülevõtmine kui kiirabibrigaadi sekkumine. Et arstide liit toetas loomeliitude seisukohta, siis asjakohane. Meenuvad nõukaaja animistlikud loosungid, kus «Lenini asi (vene keeles «delo») elab ja võidab». Elutust räägitakse kui elavast. Sirpki on muutunud eesti kultuuri isikustatud kehaks, operatsioonilauale pandud olendiks.
Ajakirjandusest on Sirbi-teema kolinud kunstilavale. NO99 etendus «Ministri viimased päevad» sai ülipositiivset tagasisidet juba seeläbi, et saal oli puupüsti täis. Toimus laiapõhjalise publiku ühinemine kultuuriskandaali pinnal, nagu veidi varem oli toimunud loomeliitudega.
Poliitteater - andis minister põlgliku iseloomustuse kohtumisele kunstirahvaga. NO99 laval muutus see teatriks poliitikast. Kunstirahvast ühendas mure, laiema publiku tõmbejõud on emotsionaalne haaratus, vaatemängulisus. Show liidab ja paneb unustama muu. Sirpust ja leiba, nagu kõlas nali.
Kunstivormid reageerivad erinevalt päevakajalisusele. Teater kui efemeerne, ajutine, kaduv kunst, kus etenduseks piisab teksti ettelugemisest. Kujutavaks kunstiks on enamasti ese ja ruumiline installatsioon, millele eelnevad higised töötunnid. Kunstnik viibib teose esitumise ajal eemal, kui pole just performance-kunstnik. Asjatundjate arvates oleks kujutavas kunstis kiirreageerimise tulemuseks hunnik halba kunsti. Kuigi see sünnib ka aeglase loomingu tulemusena.
Taani-prantsuse kunstnik Thierry Geoffroy alias Colonel asutas kiireageerimistoad (Emergency Rooms) 2000 aastate alguses, manifest ilmus ka 2003. aasta Kunst.ee’s. Kunst neis tubades luuakse kiiresti ja seoses päevapoliitiliste sündmustega.
Teine kiirreageerimiskunsti näide oleks eestlaste Magnus Vulpi ja Almondi Esco «uudismängud» aadressil www.imepilt.com. Tegu on Flashis tehtud veebipõhiste mängudega, mis on eesti meedias nähtud ja kajastatud, nagu «Langinator», «Eesti (T)õhk», «Riigiametniku jõulud», «Talendid kodus», «EKA lahing», «The Assangenist», «Angry Kremlins» jt.
Rein Lang on staazhikas kiirreageerimiskunsti inspiratsiooniallikas. «Langinatoris» võitleb ta Barbara Cartlandiga. «Angry Kremlins» ehk «Vihased kremlistid» äratas laiemat tähelepanu. Seda kajastas Spiegel Online, International Business Times, The Moscow Times, Yahoo Screen, Thai PBS News, Bild, YLE, Helsinkin Sanomat, Stern ja muidugi ka Äripäev. Mängudel on olnud tuhandeid vaatajaid. Lisada võib sedagi, et Imepilti ei ole toetanud kulka ega kultuuriministeerium. Sellega tasandaks NO99 teravas ja vaimukas tekstis sisaldunud torked kunstnikest, kelle näitustel käib vaid ema, kuigi tervelt neli korda.
Siit kerkivad küsimused poliitika ja kunsti vahekordadest. Kuidas üksteisega räägitakse ja mis keelt kasutades? Teater räägib «inimkeeles», ehk kirjakeeles, mida inimesed suheldes ka muidu kasutavad. Seetõttu skandaali keele ja keelepõhise meediakajastuse lavastuse keeleks muutmine ei nõua teistesse registritesse liikumist. Kunsti eelis on vahetu pildiline kohalejõudmine kui on eesmärgiks pildikunst. Kuigi ka kujutav kunst kasutab sõna, kuid sõnapõhise ühiskondliku sündmuse pildikeelde ülekandmine nõnda, et see ei kaotaks suhtlusvõimet, et see oleks arusaadav, nõuab oskust ja nutikust. Teatri ja kunsti «keeled» on erinevad. Erinevad on nende kunstide esituskohad, kuigi ilmnevad kattunud vormidena etendusliku performance'ina galeriis või visuaalse etendusena teatris või teatriaktsioonina linnaruumis, kus aktsionistidest kunstnikud samuti tegutsevad. Lisada võib digikeskkonna, netiruumi ja näeme poliitilise tegevuse ja kunstireaktsioonide ristumist ja põimumist. Poliitiline skandaal saab nimetatud kunstiprojektiks - performance'iks ja häppeningiks. Ehk ütleksime, et ka poliitikud osalevad kunstiprotsessis, kuna kunsti laiendatud piirid mahutavad ka väljaspool kunsti asetleidva tähendusliku tegevuse. Tulemuseks on piirideta kommunikatsioonikompott, kus autorite ja publiku rollid hägustuvad ja kattuvad. Ja varsti kuuleme taas üleskutseid taastada kord, naasta oma liistude juurde - kabinetti, galerisse või teatrissaali. Maad võtab poliitigavus ja kunstirahu.